Kommentaaridest käis läbi küsimus, et kuidas meil ajajaotusega lood on. Kõige paremini annab sellest ehk ülevaate meie tavalise päeva kirjeldus. Näiteks siis eilne päev, sest tänane alles kestab.
Hommikul vaikne ärkamine. Igaüks omas tempos ja pärast ärkamist toimetab vaikselt oma tegevusi. Tütrele meeldib hommikul voodis veel lugeda. Poeg tuleb tavaliselt kööki juttu ajama ja hommikusööki sööma. Mina toimetan hommikul põnniga ja tema eelmise päeva mähkmetega.
Lõpuks satume kõik ikka kööki kokku, sööme ja ajame juttu. Kuskil 11paiku jääb põnn uuesti magama, siis algab õppimise aeg.
Tavaliselt toimub meil kõigepealt tubane õppimine ja seejärel lähevad lapsed õue. Mõnikord on asi aga vastupidi ja niimoodi ka eile. Põhjuseks see, et ajasime lõpuks suusad ja saapad välja ning läksime sellel aastal esimest korda (murdmaad) suusatama.
Vanaisa jäi põnni valvama, mina ja lapsed hüppasime autosse ja sõitsime raja äärde. Meil on väikese sõidu kaugusel Tartu suusamaratoni rada, nii et eelistame sellel sõitmas käia. Kodukandis on ka väikesed inimeste poolt sissesõidetud rajad, kuid traktoriga tehtud suusajälg on ikka mõnusam sõita ja seda eriti veel lastel, kellel niimoodi lihtsam õppida-harjutada. Hea on ka see, et erinevalt nädalavahetusest on tööpäeval ja keset päeva rajal vähe sõitjaid, nii et saab rahulikult omas tempos kedagi segamata harjutada.
Sõitmas oleme nendega tasapisi käinud juba paar aastat. Eelmine aasta sai küll käidud ainult mõned üksikud korrad, nii et väga head põhja meil all ei olnud. Küll aga üllatasid lapsed mind oma tublidusega. Sõitsime läbi kaks kilomeetrit ja nad said sellega väga ilusti hakkama. Esimese korra kohta päris hea tulemus.
Pärast suusatamist tulime koju tagasi ja oli väike puhkeaeg. Mina tegelesin taas põnniga, lapsed lugesid ja olid arvutis.
Paari tunni pärast, kui põnn uuesti magama jäi, kogunesime taas kööki ja hakkasime "laua taga" õppima. Teemaks hetkel matemaatika. Pojaga harjutasime eelmisel korral õpitud erinimeliste murdude liitmist ja lahutamist. Tütrega kordasime korrutustabeli esimest otsa. Eelmisel nädalal õppis ka tema murdusid ja sai murdude olemusest aru ning ühenimeliste murdude liitmise-lahutamise selgeks, aga erinimeliste murdude juurde jõudes arvas ta, et asi läheb tema jaoks sutsu keeruliseks. Õige see ju on, kui me pole veel korrutustabelit kinnistanud ja siis juba teeme korrutamisi keerulisemates (ja mitu klassi kõrgemates) tehetes. Nii et võtsime temaga sammu tagasi õige astme materjali juurde ja hakkasime otsast eelmisel veerandil ülevaadatud korrutustabelit kinnistama ja üle kordama.
Õppimine võttis tunnikese. Kui lapsed juba väga sujuvalt antud teema ülesandeid lahendasid ja oli näha, et neil asi selge, siis lõpetasime selleks päevaks ära. Pojal jäi veel pool tundi klaveri harjutamiseks ja siis oli tal aeg muusikakooli minna. Tütar luges mõnda aega raamatut ja tuli siis taas kööki, kus lahendas Ripsiku ristsõna, vajadusel minu käest abi küsides.
Kui poeg muusikakoolist tagasi tuli, siis läksid mõlemad oma lubatud arvutitunde kulutama. Varsti oligi aeg traditsiooniliselt MacGyverit ja Galileod vaadata ning õhtust süüa. Mina panin põnni magama ja siis oligi aeg lastele unejuttu lugeda ja nad magama panna.
Niimoodi üks tavaline päev meil välja näebki. Rütm on enam-vähem igapäevaselt sama.
Hommikul vaikne ärkamine ja hommikusöök. Igaüks omal ajal ja omas tempos.
11 paiku (vastavalt sellele, kuidas põnn magama läheb) õppimine, mis võtab tunni või paar. Õppimise ajal võtame läbi kas uut teemat või kinnistame eelnevalt õpitut. Matemaatikas ja eesti keeles teeme aeg-ajalt kinnistamiseks "päevaharjutusi", sõltumata sellest, mis muid teemasid või valdkondi läbi võtame.
Seejärel õueskäimine. Eelmine nädal oli suuresti uisutamise nädal, kui nad esimest korda jõuludel saadud uisud alla panid ja siis iga päeva nendega maja taga tiigil uisutamas käisid; enne seda oli kelgutamise aeg, kui sõpradega koos ehitasid tiigi äärde nõlvale hüppeka ja sealt usinasti kelkudega alla tuhisesid.
Pärast õueskäimist on mõnel päeval muusikakoolis-kunstiringis käimise aeg. Teine laps samal ajal kas mängib sõpradega või teeb kodus rahulikult midagi (loeb, lahendab ristsõnu, meisterdab). Arvutis sellel ajal olla ei tohi, kui teine ringis on.
Ja üldiselt kõik muu ongi vaba aeg, mille ajal nad mängivad sõpradega kas õues, meie pool või sõprade pool; mängivad arvutis (selleks on neil ettenähtud ajapiirang); loevad, mängivad mänguasjadega (legod ja littlest pet shopid on lemmikud) või ajavad niisama meiega juttu.
Õhtul on traditsiooniline MacGyveri ning Galiloe vaatamine, mida teeme kogu perega koos ja arutame nähtut-kuuldut edasi (mina küll panen sel ajal tavaliselt põnni magama, nii et kõike ei näe, aga meespere on kenasti olemas ja lastega asju arutamas).
Pärast seda on vaikne aeg, mille ajal arvutis ei olda, vaid tehakse midagi rahulikku. Ja siis kümne paiku on unejutu ja magamamineku aeg.
teisipäev, 14. veebruar 2012
reede, 10. veebruar 2012
Kas üks ema suudab õpetada oma lapsele kõiki aineid põhikooli lõpuni välja
Alustame otsast koduõppe mureteemade lahkamist.
Üks mure, mis väga palju läbi jooksis artikli kommentaaridest oli see, et kas on ikka võimalik, et ema suudab õpetada oma lastele kõiki aineid üheksanda klassi lõpuni, nii et laps need ka omandaks ja lolliks ei jääks.
Kõigepealt mainin ära asjaolu, et Eesti riik kaitseb koduõppelapsi lolliksjäämise eest. Nimelt on seadusega ette nähtud, et koduõppelaps peab vähemalt kord poolaastas oma näo koolis õpetajale ette näitama (võib ka tihedamalt - sõltub kooli ja kodu kokkuleppest) ja õpetaja hindab tema edasijõudmist. Kui koolile/õpetajale ei meeldi lapse edasijõudmine ja nad näevad ohtu tema õppekvaliteedile, siis saavad nad edasisest koduõppest keelduda ja laps tuleb ilusti kooli tagasi tuua.
Sellega on siis kontrollisüsteem loodud ja täiesti harimatuks ei tohiks ükski koduõppelaps jääda.
Nüüd siis teemast endast ehk ema suutlikkusest oma lapsi õpetada.
Kõigepealt personaalse kännu otsast.
Kommentaarides erilist muret pakkunud matemaatika, füüsika ja keemia mind isiklikult ei hirmuta. Ma olengi rohkem selline reaalainete inimene. Ise õppinud reaalkallakuga koolis matemaatika-füüsika eriklassis, lõpetanud selle hõbemedaliga, käisin olümpiaadidel, kus gümnaasiumi viimases klassis õnnestus pääseda vabariiklikule olümpiaadile nii matemaatikas, füüsikas, keemias kui ka informaatikas.
Ülikoolis õppisin küll sotsiaalteaduskonnas, nii et seal enam reaalaineid väga vaja ei läinud. Küll aga õppisin see-eest hästi mullikesi kirjutama, loengutest poppi tegema ja õppejõude "ära rääkima", et ikkagi eksamitele saaks. Õpetunnid olid edukad, sest suutsin täiskohaga töötamise kõrvalt ka veel heade akadeemiliste tulemuste eest stippi saada.
Teise külje pealt vaadates on mul see-eest musikaalsus suht nullilähedane, ise laulda ei oska ja ühtegi pilli ka ei mängi. Samuti on asjad halvad kunstivallas, hoolimata sellest, et vanaisa oli pallase koolkonna kunstnik, kelle töid galeriides ikka aeg-ajalt müüakse ja isegi et ostetakse.
Niipalju siis minu enda taustast.
Ma ei arva, et kõik koduõppurite vanemad peaksid olema medalistid ja olümpiadistid ja misiganes veel. Kõikidel meil on oma tugevad ja nõrgad küljed ja ma arvan, et on väga vähe neid, kes kohe peast kõiki ainevaldkondi täiuslikult ära kataks. Ja see ei olegi vajalik.
Kuidas ma julgen nii näotut asja väita? Vaatame asja erinevate nurkade alt.
Esimene variant koduõpetamise juures on see, kui ema valdab materjali "peast" ning oskab koheselt last õpetada. See on põhiline olukord algklasside materjali juures. Ma tõesti suudan oma lastele korrutustabelit ja liitmist-lahutamist ja murde jms selgeks teha ilma, et ma peaksin selleks kusagilt mingit lisainfot hankima. Mul on lihtsalt vaja teada, mis teemasid käsitleda tuleb. Siin on põhiküsimused metoodikas, et mis viisil teema lapsele selgeks teha, ja selle koha pealt on abiks oma lastele määratud õpetajatega suhtlemine, erinevate praktikate ja võtete uurimine ning endapoolne julgus oma last tundes talle sobivaid viise valida.
Teine variant on see, et kohe peast ise teemat päris täpselt küll ei valda, kuid õpiku-töövihiku abil tuleb ka endale teema meelde, nii et saad sellest ilusti aru ja oskad ka lapsele selgitada ja teda aidata. On ju õppematerjal loodud selleks, et lapsele, kes asjast mitte midagi ei tea, asi nullist peale selgeks teha. Eeldada võib, et täiskasvanu, kes on korra elus juba selle materjali endale selgeks teinud, nüüd sellest tugimaterjali abil ka uuesti üle käib.
Selle variandi juures on väike, aga oluline nüanss, võrreldes olukorraga koolis käiva lapsega. Ka koolis käivat last peab sageli kodus aitama, kui ta mingist teemast aru ei saa. Ja paljud emad võivad siin öelda, et ained muutuvad nii keeruliseks, et nemad enam oma last kõrvalt aidata ei oska. Ja siin ongi suur vahe. Kui laps on teema endale nullist selgeks teinud koolis ning pöördub abi saamiseks siis, kui lihtsamad osad on läbi ja jõutud keerulisemate juurde, siis niimoodi laksust kohe keerulisemaid asju lahendada ei oskaks ilmselt suurem osa vanemaid. Sealhulgas ka mina. Kui ikka aastaid pole kordagi tuletistega tegelema pidanud ja laps järsku nendega abi küsima tuleks, siis võtaks ikka aega, enne kui ennast järjele saaks. Aga koduõppes ei tule sellist järsku hüpet teha, vaid areng toimib järk-järgult ja tasapisi ning ema on koguaeg teemas sees ja kaasas ning saab areneda ja teemasid meelde tuletada lapse kõrvalt rahulikus tempos. See on oluliselt lihtsam kui tühja koha pealt keeruliste teemade juurde hüppamine.
Kolmas variant, kui endal ei käi jaks üle ei niisama ega ka tugimaterjali abiga (eks kõigil ole aineid, mis tõesti kuidagi ei istu ja ei sobi). Sellisel juhul tuleks meelde tuletada, et tegu ei ole "emaõppega" vaid koduõppega. Ehk siis ema ei peagi olema see ainuõpetaja. Peres on üldiselt ikka veel liikmeid. Meil on näteks peres minu abikaasa, kes on elav entsoklüpeedia. Kui asi puudutab ajalugu, keemiat, füüsikat, majandust, poliitikat jamidaiganes veel, siis tema käest saab ikka ja alati põhjaliku vastuse. Ma ei saa siiamaale aru, kuidas üks inimene võib nii paljudest asjadest nii palju teada. Ja kui mingi eriti keeruline juhtum peaks ette tulema, siis on meil kodus veel minu isa, kes on teadlane ja akadeemik ning teab ka maailmast ühte ja teist.
Jällegi - ei pea need pereliikmed olema teadlased ega elavad entsoklüpeediad, piisab, kui nad oskavad hästi midagi, millest ema jaks üle ei käi. Kommentaarides tõstis keegi poiste puutöö teema. No meil on kodus suurem osa sisetöid tehtud mu isa poolt. Kätte saime oma kodu betoonkarbina ja kõik edasised tööd tegi ta ise oma kätega: seinad, põrandad, trepid, trepikäsipuud, siserõdu, arvutilauad, köögiletid jne jne. Eilegi ehitas meile kööki uue riiuli, et oleks hea koht, kus laste õppeasju hoida. Ma usun, et puutöö saavad tema abiga selgeks nii poeg kui ka tütar.
Lisaks pereliikmetele on ju olemas ka sõbrad-tuttavad, keda võimalusel ja vajadusel mõne konkreetse teemaga "ahistada". Ei pea tegema seda, et tema lastele asja nullist selgeks teeb. Piisab kui tema aitab emal oma teadmistes esinevad lüngad täita ja sealt edasi saab ema ise juba lastele asja selgeks teha. Aga kui sõbrale sobib ka otse lastele õpetamine, siis seda toredam ju.
Neljas variant, kui ei käi jaks üle endal ega pereliikmetel ja pole sobivaid sõpru varnast võtta. On olemas erinevad huviringid, trennid jne. Kunstiõpetus, muusikaõpetus, tööõpetus ja kehaline - nende vallast leiab üsna lihtsalt ringe ja trenne, kus laps oma oskusi arendada saab. Olemas on ka loodusringe loodushuvilistele. Muude ainetega on natuke keerulisem, aga midagi leiab sealt ka. Näiteks reaalainete õppimiseks on hea koht Tartu Ülikooli Teaduskool, mis on mõeldud 7-12 klassi õpilaste jaoks ning kust leiab mitmeid kursuseid (veebiõppe ja kaugõppe põhimõttel) matemaatikas, keemias, füüsikas, bioloogias jne jne. Ehk siis, kui mõne konkreetse ainega ennast ebakindlalt tunda, siis tasub ringi vaadata, et kas kusagil pakutakse võimalust seda mõne juhendaja käe all õppida. Ka veebiõppes on ikkagi olemas ju juhendajad, kelle poole muredega pöörduda saab.
Viies variant, kui ka sobivaid ringe olemas ei ole või neile kuidagi ligi ei pääse. Võimalik on mingiks konkreetse aine õpetamiseks palgata eraõpetaja. Elu nagu inglise aadliperekondadel :). Siin on miinuseks muidugi raha teema ning sobivate õpetajate olemasolu lähipiirkonnas. Hea idee käidi välja siin blogi kommentaariumis - kasutage ära tudengeid. Nendes on (väga värskeid) teadmisi, indu ning usutavasti küsivad nad ka vähem raha kui inimesed, kes seda juba ameti kõrvalt ja pere kõrvalt teevad. Miinuseks on see, et kui paljudes kohtades Eestimaal on tudengeid varnast võtta. Lisavariant on uurida, kas lähikonnas on mõni hea gümnaasiumiõpilane, kes antud ainet ehk samuti õpetada suudaks. Neil ju samuti verivärskelt teemad läbi võetud ja hästi selged. Ja samuti võiks nad teoorias väiksema tasuga leppida kui mõni täiskasvanu.
Kuues variant on uurida oma kooli käest, et kas oleks võimalik mingi konkreetse aine õpetamisel laps ikkagi kooli saata ja ülejäänud aineid kodus õpetada. Teoorias on see võimalik, praktikas kindlasti tuleb palju pisikesi probleeme, mis sellise elukorralduse jaoks lahendada tuleb. Eks kõik sõltub kooli ja õpetaja vastutulelikkusest, sest otsest kohustust neil selliseks asjaks ei ole. Logistika saab ka kindlasti üsna keerulne olema, kui laps peab üheks tunniks kooli ja siis sealt tagasi koju saama.
Ja kui asjad on sellises seisus, et perekonnast kellelgi jaks üle ei käi ka õppematerjalide toel, sobivaid sõpru-tuttavaid ei ole, ühtegi vastavat huviringi kättesaadavas raadiuses ei pakuta, eraõpetajaid ei ole võimalik leida/palgata ning kooliga mõlemale poolele sobivat kokkulepet ei suuda saavutada... siis tuleb tõesti aru saada, et asjadel on omad piirid ning laps koduõppelt maha võtta ja kooli saata. Aga sellest, et ema üksi peab siin ja kohe kõike peast teadma, muidu on koduõpe võimatu, on asjad kaugel.
Üks mure, mis väga palju läbi jooksis artikli kommentaaridest oli see, et kas on ikka võimalik, et ema suudab õpetada oma lastele kõiki aineid üheksanda klassi lõpuni, nii et laps need ka omandaks ja lolliks ei jääks.
Kõigepealt mainin ära asjaolu, et Eesti riik kaitseb koduõppelapsi lolliksjäämise eest. Nimelt on seadusega ette nähtud, et koduõppelaps peab vähemalt kord poolaastas oma näo koolis õpetajale ette näitama (võib ka tihedamalt - sõltub kooli ja kodu kokkuleppest) ja õpetaja hindab tema edasijõudmist. Kui koolile/õpetajale ei meeldi lapse edasijõudmine ja nad näevad ohtu tema õppekvaliteedile, siis saavad nad edasisest koduõppest keelduda ja laps tuleb ilusti kooli tagasi tuua.
Sellega on siis kontrollisüsteem loodud ja täiesti harimatuks ei tohiks ükski koduõppelaps jääda.
Nüüd siis teemast endast ehk ema suutlikkusest oma lapsi õpetada.
Kõigepealt personaalse kännu otsast.
Kommentaarides erilist muret pakkunud matemaatika, füüsika ja keemia mind isiklikult ei hirmuta. Ma olengi rohkem selline reaalainete inimene. Ise õppinud reaalkallakuga koolis matemaatika-füüsika eriklassis, lõpetanud selle hõbemedaliga, käisin olümpiaadidel, kus gümnaasiumi viimases klassis õnnestus pääseda vabariiklikule olümpiaadile nii matemaatikas, füüsikas, keemias kui ka informaatikas.
Ülikoolis õppisin küll sotsiaalteaduskonnas, nii et seal enam reaalaineid väga vaja ei läinud. Küll aga õppisin see-eest hästi mullikesi kirjutama, loengutest poppi tegema ja õppejõude "ära rääkima", et ikkagi eksamitele saaks. Õpetunnid olid edukad, sest suutsin täiskohaga töötamise kõrvalt ka veel heade akadeemiliste tulemuste eest stippi saada.
Teise külje pealt vaadates on mul see-eest musikaalsus suht nullilähedane, ise laulda ei oska ja ühtegi pilli ka ei mängi. Samuti on asjad halvad kunstivallas, hoolimata sellest, et vanaisa oli pallase koolkonna kunstnik, kelle töid galeriides ikka aeg-ajalt müüakse ja isegi et ostetakse.
Niipalju siis minu enda taustast.
Ma ei arva, et kõik koduõppurite vanemad peaksid olema medalistid ja olümpiadistid ja misiganes veel. Kõikidel meil on oma tugevad ja nõrgad küljed ja ma arvan, et on väga vähe neid, kes kohe peast kõiki ainevaldkondi täiuslikult ära kataks. Ja see ei olegi vajalik.
Kuidas ma julgen nii näotut asja väita? Vaatame asja erinevate nurkade alt.
Esimene variant koduõpetamise juures on see, kui ema valdab materjali "peast" ning oskab koheselt last õpetada. See on põhiline olukord algklasside materjali juures. Ma tõesti suudan oma lastele korrutustabelit ja liitmist-lahutamist ja murde jms selgeks teha ilma, et ma peaksin selleks kusagilt mingit lisainfot hankima. Mul on lihtsalt vaja teada, mis teemasid käsitleda tuleb. Siin on põhiküsimused metoodikas, et mis viisil teema lapsele selgeks teha, ja selle koha pealt on abiks oma lastele määratud õpetajatega suhtlemine, erinevate praktikate ja võtete uurimine ning endapoolne julgus oma last tundes talle sobivaid viise valida.
Teine variant on see, et kohe peast ise teemat päris täpselt küll ei valda, kuid õpiku-töövihiku abil tuleb ka endale teema meelde, nii et saad sellest ilusti aru ja oskad ka lapsele selgitada ja teda aidata. On ju õppematerjal loodud selleks, et lapsele, kes asjast mitte midagi ei tea, asi nullist peale selgeks teha. Eeldada võib, et täiskasvanu, kes on korra elus juba selle materjali endale selgeks teinud, nüüd sellest tugimaterjali abil ka uuesti üle käib.
Selle variandi juures on väike, aga oluline nüanss, võrreldes olukorraga koolis käiva lapsega. Ka koolis käivat last peab sageli kodus aitama, kui ta mingist teemast aru ei saa. Ja paljud emad võivad siin öelda, et ained muutuvad nii keeruliseks, et nemad enam oma last kõrvalt aidata ei oska. Ja siin ongi suur vahe. Kui laps on teema endale nullist selgeks teinud koolis ning pöördub abi saamiseks siis, kui lihtsamad osad on läbi ja jõutud keerulisemate juurde, siis niimoodi laksust kohe keerulisemaid asju lahendada ei oskaks ilmselt suurem osa vanemaid. Sealhulgas ka mina. Kui ikka aastaid pole kordagi tuletistega tegelema pidanud ja laps järsku nendega abi küsima tuleks, siis võtaks ikka aega, enne kui ennast järjele saaks. Aga koduõppes ei tule sellist järsku hüpet teha, vaid areng toimib järk-järgult ja tasapisi ning ema on koguaeg teemas sees ja kaasas ning saab areneda ja teemasid meelde tuletada lapse kõrvalt rahulikus tempos. See on oluliselt lihtsam kui tühja koha pealt keeruliste teemade juurde hüppamine.
Kolmas variant, kui endal ei käi jaks üle ei niisama ega ka tugimaterjali abiga (eks kõigil ole aineid, mis tõesti kuidagi ei istu ja ei sobi). Sellisel juhul tuleks meelde tuletada, et tegu ei ole "emaõppega" vaid koduõppega. Ehk siis ema ei peagi olema see ainuõpetaja. Peres on üldiselt ikka veel liikmeid. Meil on näteks peres minu abikaasa, kes on elav entsoklüpeedia. Kui asi puudutab ajalugu, keemiat, füüsikat, majandust, poliitikat jamidaiganes veel, siis tema käest saab ikka ja alati põhjaliku vastuse. Ma ei saa siiamaale aru, kuidas üks inimene võib nii paljudest asjadest nii palju teada. Ja kui mingi eriti keeruline juhtum peaks ette tulema, siis on meil kodus veel minu isa, kes on teadlane ja akadeemik ning teab ka maailmast ühte ja teist.
Jällegi - ei pea need pereliikmed olema teadlased ega elavad entsoklüpeediad, piisab, kui nad oskavad hästi midagi, millest ema jaks üle ei käi. Kommentaarides tõstis keegi poiste puutöö teema. No meil on kodus suurem osa sisetöid tehtud mu isa poolt. Kätte saime oma kodu betoonkarbina ja kõik edasised tööd tegi ta ise oma kätega: seinad, põrandad, trepid, trepikäsipuud, siserõdu, arvutilauad, köögiletid jne jne. Eilegi ehitas meile kööki uue riiuli, et oleks hea koht, kus laste õppeasju hoida. Ma usun, et puutöö saavad tema abiga selgeks nii poeg kui ka tütar.
Lisaks pereliikmetele on ju olemas ka sõbrad-tuttavad, keda võimalusel ja vajadusel mõne konkreetse teemaga "ahistada". Ei pea tegema seda, et tema lastele asja nullist selgeks teeb. Piisab kui tema aitab emal oma teadmistes esinevad lüngad täita ja sealt edasi saab ema ise juba lastele asja selgeks teha. Aga kui sõbrale sobib ka otse lastele õpetamine, siis seda toredam ju.
Neljas variant, kui ei käi jaks üle endal ega pereliikmetel ja pole sobivaid sõpru varnast võtta. On olemas erinevad huviringid, trennid jne. Kunstiõpetus, muusikaõpetus, tööõpetus ja kehaline - nende vallast leiab üsna lihtsalt ringe ja trenne, kus laps oma oskusi arendada saab. Olemas on ka loodusringe loodushuvilistele. Muude ainetega on natuke keerulisem, aga midagi leiab sealt ka. Näiteks reaalainete õppimiseks on hea koht Tartu Ülikooli Teaduskool, mis on mõeldud 7-12 klassi õpilaste jaoks ning kust leiab mitmeid kursuseid (veebiõppe ja kaugõppe põhimõttel) matemaatikas, keemias, füüsikas, bioloogias jne jne. Ehk siis, kui mõne konkreetse ainega ennast ebakindlalt tunda, siis tasub ringi vaadata, et kas kusagil pakutakse võimalust seda mõne juhendaja käe all õppida. Ka veebiõppes on ikkagi olemas ju juhendajad, kelle poole muredega pöörduda saab.
Viies variant, kui ka sobivaid ringe olemas ei ole või neile kuidagi ligi ei pääse. Võimalik on mingiks konkreetse aine õpetamiseks palgata eraõpetaja. Elu nagu inglise aadliperekondadel :). Siin on miinuseks muidugi raha teema ning sobivate õpetajate olemasolu lähipiirkonnas. Hea idee käidi välja siin blogi kommentaariumis - kasutage ära tudengeid. Nendes on (väga värskeid) teadmisi, indu ning usutavasti küsivad nad ka vähem raha kui inimesed, kes seda juba ameti kõrvalt ja pere kõrvalt teevad. Miinuseks on see, et kui paljudes kohtades Eestimaal on tudengeid varnast võtta. Lisavariant on uurida, kas lähikonnas on mõni hea gümnaasiumiõpilane, kes antud ainet ehk samuti õpetada suudaks. Neil ju samuti verivärskelt teemad läbi võetud ja hästi selged. Ja samuti võiks nad teoorias väiksema tasuga leppida kui mõni täiskasvanu.
Kuues variant on uurida oma kooli käest, et kas oleks võimalik mingi konkreetse aine õpetamisel laps ikkagi kooli saata ja ülejäänud aineid kodus õpetada. Teoorias on see võimalik, praktikas kindlasti tuleb palju pisikesi probleeme, mis sellise elukorralduse jaoks lahendada tuleb. Eks kõik sõltub kooli ja õpetaja vastutulelikkusest, sest otsest kohustust neil selliseks asjaks ei ole. Logistika saab ka kindlasti üsna keerulne olema, kui laps peab üheks tunniks kooli ja siis sealt tagasi koju saama.
Ja kui asjad on sellises seisus, et perekonnast kellelgi jaks üle ei käi ka õppematerjalide toel, sobivaid sõpru-tuttavaid ei ole, ühtegi vastavat huviringi kättesaadavas raadiuses ei pakuta, eraõpetajaid ei ole võimalik leida/palgata ning kooliga mõlemale poolele sobivat kokkulepet ei suuda saavutada... siis tuleb tõesti aru saada, et asjadel on omad piirid ning laps koduõppelt maha võtta ja kooli saata. Aga sellest, et ema üksi peab siin ja kohe kõike peast teadma, muidu on koduõpe võimatu, on asjad kaugel.
neljapäev, 9. veebruar 2012
Põhimured seoses koduõppega ehk kommentaar artikli kommentaaridele
Meie koduõppest rääkiva artiklile on tekkinud päris hea hulk kommentaare. Ja mis mind selle juures kõige enam üllatas on see, kui asjalik ja argumenteeritud seal arutelu on. Ma olin valmis ka selleks, et tuleb igasuguseid lahmivaid ja mõnitavaid kommentaare, aga neid on seal ainult mõni üksik.
Kommentaatorite hulgas on väga selgelt neid, kelle arvates ma teen koduõppega oma lastele halba. Aga ka nemad ei lahmi niisama, vaid esitavad oma arvamuse kohta põhjendusi. Kas nende põhendustega nõustuda või mitte, see on juba omaette küsimus, aga igatahes on olemas argumendid, mille üle saab edasi arutada.
Ja üllatavalt palju on neid, kellel on endal koduõppe kogemus või kes suhtuvad sellesse ideetasandil väga positiivselt - ja seda jälle argumentide ja põhjenduste alusel.
Nii et mina pean tunnistama, et loen neid kommentaare suure huviga. Sealt saab palju häid mõtteid ja näeb ära ka teatud stampmuresid, mis koduõppega seonduvad.
Mõtlesin teha ühe kirjatüki, kus arutlen peamiste väljatoodud probleemkohtade üle, kuid see läheks liiga pikaks. Nii et teen siia hoopis nimekirja põhiteemadest, mis läbi käisid ja hakkan neile vaikselt ükshaaval eraldi postitustega vastama.
Mis siis toodi välja võimalike probleemkohtadena koduõppe (ja meie pere koduõppe) juures.
* Ainete äraõppimine - kas ikka on võimalik, et üks ema õpetab oma last kõikides ainetes kuni 9da klassi lõpuni või jäävad lapsed paratamatult niimoodi rumalaks. Minu arutlus antud teemal on siin.
* Distsipliin, varase ärkamise harjumus - lastes ei teki enesedistsipliini ning nad ei saa ühiskonnas hiljem hakkama, kui on vaja töö jaoks varakult ärgata või ennast midagi tegema sundida. Minu arutlus antud teemal on siin.
* Isa osa - kurdeti, et pildilt on puudu isa ja tema arvamus.
* Pinge talumise osa, ühiskonnas normaalne käitumine,vati sees hoidmine, kiusajatega kohanemine - palju erineva nurga all küsimärke, aga mõte sama. Lapsed kasvavad "vati sees" ning eu suuda hiljem toime tulla pingeolukordadega ning ühiskonnas oleva mitmekesisusega
* Pole piisavalt põhjendatud - see siis konkreetselt artiklis toodud meie koduõppele jäädud põhjuste kohta. Et pikalt magamine ja reisimine ei ole piisavad põhjused.
* Õppematerjal - laborivarustus, kehalise varustus. Mingites ainetes on vaja erivarustust. Kuidas selles olukorras koduõpet teha saab. Minu arutlus antud teemal on siin.
* Ajakulu, imiku kõrvalt jõudmine, ema oma aeg. Taas paar erinevat nurka, aga mõte sama - emal kulub hullult aega koduõppe jaoks, nii et seda on raske teha imiku kõrvalt ning emale ei jää endale üldse oma aega.
* Laste ja vanema temperament. Millise temperamendiga lastele ja vanematele koduõpe sobib - mitte igaühele.
* Sotsialiseerumine, sõbrad, teiste inimestega suhtlemine. Taas mitu erinevat aspekti, aga mõte selles, et koduõppel olev laps ei suhtle piisavalt teiste inimestega, ei oma sõpru ning ei oska sotsiaalses keskkonnas tulevikus hakkama saada. Ehk siis muutb üksildaseks erakuks.
* Immuunsüsteemi areng. Laps on taas "vati sees" ning ei puutu kokku erinevate haigustega, mille alusel tema immuunsüsteem saaks areneda. Seega on lapse immuunsüsteem "vati seest välja tulles" lõpptulemusena nõrgem ja haigestumised ägedamad.
* Kuuluvustunne, ühine taustsüsteem. Otsapidi ka sotsialiseerumisega sarnane, aga natuke erineva nurga alt. Lapsel on vaja kuuluvustunnet ja ühist taustsüsteemi teistega suhtlemisel. Koduõppelaps on liiga erinev ning tal ei ole koolis käinud inimestega hiljem ühist "keelt".
* Mingi hetk tuleb minna inimeste sekka. Teatud mõttes jookseb siit ja sealt teemast sisse, aga mõte selles, et koduõppe ajal on laps omas mullis, kaitstud keskkonnas, kuhu päriselu probleeme sisse ei ole lastud. Ning mingil hetkel tuleb see turvakest hüljata ja hakata päriselu elama, kuid see on koduõppelapse jaoks suur trauma ja ta ei saa sellega hästi enam hakkama.
* Laste peal eksperimenteerimine, äärmuslik erand, metoodika. Laste peal niimoodi katsetamine teeb neile halba.
* Isiklikud koolifoobiad, mida laste peal välja elan. Arvati, et minul on omad psühholoogilised probleemid kooliga, mida ma nüüd laste peal välja elan.
* Enda jaoks mugava elu korraldamine. Mitu korda käis läbi teema, et ma teen koduõpet lihtsalt oma elu mugavaks tegemiseks - ei viitsi hommikul vara tõusta, tahan reisidel käia ning pikalt arvutis istuda. (Sellele võin kohe vastata, et loomulikult on asjad nii - loomulikult tahan ma pikalt magada, kui selleks võimalus on, reisida, kui selleks võimalus on, ning arvutis olla, kui selleks võimalus on... see kõik meeldib mu lastele ka.)
* Piiratud maailmavaade, ei näe erinevusi. Laps näeb maailma väga piiratult, ainult läbi minu ja pereliikmete. Laiemat pilti tegelikust mitmekesisusest ei teki.
* Autoritaarne ema sunnib lapsi kodus olema. Kõlas läbi ka arvamus, et lapsed tegelikult ei tahagi kodus õppida, aga nad ei julge seda mulle öelda.
* Normaalsed suhted vastassugupoolega. Kodus olles ei teki suhtlust teiste laste, sh vastassugupoolega, ja hiljem, kui kodust pääsetakse, tuleb see kõik tormilisemalt tagasi teha.
* Kooli- klassiüritused. Jäävad ära positiivsed emotsioonid toredatest kooliüritustest.
* Emme ei suuda lapsest lahti lasta. Mitu korda käis läbi ka see, et ma teen seda sellepärast, et ma ei suuda lapsi endast eemale lasta, tahan neid oma põllepaela otsas hoida.
Need on siis mingi hulk kommentaaridest väljanopitud teemasid. Mõned minu jaoks sisukamad kui teised, aga kindlasti näitavad nad ära mingit stampmõtlemist koduõppe koha pealt ja nii mõneski võib ka tõetera sees olla. Eks ma hakkan seda nimekirja otsast lahti närima ja vaatan, mis ma nende teemade kohta arvata oskan. Kui kellelgi on veel teemasid, mida koduõppega seoses tõstatada võiks, siis võib neid vabalt siia kommentaaridesse juurde panna ja võtan need siis nimekirja juurde.
Kommentaatorite hulgas on väga selgelt neid, kelle arvates ma teen koduõppega oma lastele halba. Aga ka nemad ei lahmi niisama, vaid esitavad oma arvamuse kohta põhjendusi. Kas nende põhendustega nõustuda või mitte, see on juba omaette küsimus, aga igatahes on olemas argumendid, mille üle saab edasi arutada.
Ja üllatavalt palju on neid, kellel on endal koduõppe kogemus või kes suhtuvad sellesse ideetasandil väga positiivselt - ja seda jälle argumentide ja põhjenduste alusel.
Nii et mina pean tunnistama, et loen neid kommentaare suure huviga. Sealt saab palju häid mõtteid ja näeb ära ka teatud stampmuresid, mis koduõppega seonduvad.
Mõtlesin teha ühe kirjatüki, kus arutlen peamiste väljatoodud probleemkohtade üle, kuid see läheks liiga pikaks. Nii et teen siia hoopis nimekirja põhiteemadest, mis läbi käisid ja hakkan neile vaikselt ükshaaval eraldi postitustega vastama.
Mis siis toodi välja võimalike probleemkohtadena koduõppe (ja meie pere koduõppe) juures.
* Ainete äraõppimine - kas ikka on võimalik, et üks ema õpetab oma last kõikides ainetes kuni 9da klassi lõpuni või jäävad lapsed paratamatult niimoodi rumalaks. Minu arutlus antud teemal on siin.
* Distsipliin, varase ärkamise harjumus - lastes ei teki enesedistsipliini ning nad ei saa ühiskonnas hiljem hakkama, kui on vaja töö jaoks varakult ärgata või ennast midagi tegema sundida. Minu arutlus antud teemal on siin.
* Isa osa - kurdeti, et pildilt on puudu isa ja tema arvamus.
* Pinge talumise osa, ühiskonnas normaalne käitumine,vati sees hoidmine, kiusajatega kohanemine - palju erineva nurga all küsimärke, aga mõte sama. Lapsed kasvavad "vati sees" ning eu suuda hiljem toime tulla pingeolukordadega ning ühiskonnas oleva mitmekesisusega
* Pole piisavalt põhjendatud - see siis konkreetselt artiklis toodud meie koduõppele jäädud põhjuste kohta. Et pikalt magamine ja reisimine ei ole piisavad põhjused.
* Õppematerjal - laborivarustus, kehalise varustus. Mingites ainetes on vaja erivarustust. Kuidas selles olukorras koduõpet teha saab. Minu arutlus antud teemal on siin.
* Ajakulu, imiku kõrvalt jõudmine, ema oma aeg. Taas paar erinevat nurka, aga mõte sama - emal kulub hullult aega koduõppe jaoks, nii et seda on raske teha imiku kõrvalt ning emale ei jää endale üldse oma aega.
* Laste ja vanema temperament. Millise temperamendiga lastele ja vanematele koduõpe sobib - mitte igaühele.
* Sotsialiseerumine, sõbrad, teiste inimestega suhtlemine. Taas mitu erinevat aspekti, aga mõte selles, et koduõppel olev laps ei suhtle piisavalt teiste inimestega, ei oma sõpru ning ei oska sotsiaalses keskkonnas tulevikus hakkama saada. Ehk siis muutb üksildaseks erakuks.
* Immuunsüsteemi areng. Laps on taas "vati sees" ning ei puutu kokku erinevate haigustega, mille alusel tema immuunsüsteem saaks areneda. Seega on lapse immuunsüsteem "vati seest välja tulles" lõpptulemusena nõrgem ja haigestumised ägedamad.
* Kuuluvustunne, ühine taustsüsteem. Otsapidi ka sotsialiseerumisega sarnane, aga natuke erineva nurga alt. Lapsel on vaja kuuluvustunnet ja ühist taustsüsteemi teistega suhtlemisel. Koduõppelaps on liiga erinev ning tal ei ole koolis käinud inimestega hiljem ühist "keelt".
* Mingi hetk tuleb minna inimeste sekka. Teatud mõttes jookseb siit ja sealt teemast sisse, aga mõte selles, et koduõppe ajal on laps omas mullis, kaitstud keskkonnas, kuhu päriselu probleeme sisse ei ole lastud. Ning mingil hetkel tuleb see turvakest hüljata ja hakata päriselu elama, kuid see on koduõppelapse jaoks suur trauma ja ta ei saa sellega hästi enam hakkama.
* Laste peal eksperimenteerimine, äärmuslik erand, metoodika. Laste peal niimoodi katsetamine teeb neile halba.
* Isiklikud koolifoobiad, mida laste peal välja elan. Arvati, et minul on omad psühholoogilised probleemid kooliga, mida ma nüüd laste peal välja elan.
* Enda jaoks mugava elu korraldamine. Mitu korda käis läbi teema, et ma teen koduõpet lihtsalt oma elu mugavaks tegemiseks - ei viitsi hommikul vara tõusta, tahan reisidel käia ning pikalt arvutis istuda. (Sellele võin kohe vastata, et loomulikult on asjad nii - loomulikult tahan ma pikalt magada, kui selleks võimalus on, reisida, kui selleks võimalus on, ning arvutis olla, kui selleks võimalus on... see kõik meeldib mu lastele ka.)
* Piiratud maailmavaade, ei näe erinevusi. Laps näeb maailma väga piiratult, ainult läbi minu ja pereliikmete. Laiemat pilti tegelikust mitmekesisusest ei teki.
* Autoritaarne ema sunnib lapsi kodus olema. Kõlas läbi ka arvamus, et lapsed tegelikult ei tahagi kodus õppida, aga nad ei julge seda mulle öelda.
* Normaalsed suhted vastassugupoolega. Kodus olles ei teki suhtlust teiste laste, sh vastassugupoolega, ja hiljem, kui kodust pääsetakse, tuleb see kõik tormilisemalt tagasi teha.
* Kooli- klassiüritused. Jäävad ära positiivsed emotsioonid toredatest kooliüritustest.
* Emme ei suuda lapsest lahti lasta. Mitu korda käis läbi ka see, et ma teen seda sellepärast, et ma ei suuda lapsi endast eemale lasta, tahan neid oma põllepaela otsas hoida.
Need on siis mingi hulk kommentaaridest väljanopitud teemasid. Mõned minu jaoks sisukamad kui teised, aga kindlasti näitavad nad ära mingit stampmõtlemist koduõppe koha pealt ja nii mõneski võib ka tõetera sees olla. Eks ma hakkan seda nimekirja otsast lahti närima ja vaatan, mis ma nende teemade kohta arvata oskan. Kui kellelgi on veel teemasid, mida koduõppega seoses tõstatada võiks, siis võib neid vabalt siia kommentaaridesse juurde panna ja võtan need siis nimekirja juurde.
teisipäev, 7. veebruar 2012
Artikkel meie koduõppest
Postimehe naine24.ee väljaandes tuli täna välja artikkel meie kohta. Väga huvitav on lugeda kommentaare, mis käivad seinast-seina.
Eriti lahe on lugeda neid, kes arvavad, et ilma koolita tulevad lastest idioodid ja ebardid, kes ei suuda edaspidi päevagi tööl käia ning ennast seetõttu põhja joovad. Issanda loomaaed on kirju ja mina olen päevadoosi huumorit igatahes kätte saanud :)
Teisest küljest on üllatavalt palju neid, kes on ise koduõppega kokku puutunud. Meid ikkagi jagub :)
Mingi hetk ehk teen seal kommentaarides põhimureks olnud teemadest kokkuvõtte ja vaatan, kas suudan nende asjade kohta midagi omalt poolt arvata.
Eriti lahe on lugeda neid, kes arvavad, et ilma koolita tulevad lastest idioodid ja ebardid, kes ei suuda edaspidi päevagi tööl käia ning ennast seetõttu põhja joovad. Issanda loomaaed on kirju ja mina olen päevadoosi huumorit igatahes kätte saanud :)
Teisest küljest on üllatavalt palju neid, kes on ise koduõppega kokku puutunud. Meid ikkagi jagub :)
Mingi hetk ehk teen seal kommentaarides põhimureks olnud teemadest kokkuvõtte ja vaatan, kas suudan nende asjade kohta midagi omalt poolt arvata.
pühapäev, 5. veebruar 2012
Öö läbi magav beebi
Olin mina kuulnud jutte beebidest, kes magavad öö läbi, ilma vahepeal ärkamata ja söömata jne. Seda küll räägiti nii, et keegi teadis kedagi, kelle laps selline oli, aga tundusid need jutud küll pigem stiilis: seitsme maa ja mere taga elas kord...
Vanemaid lapsi söötsin ma regulaarselt öösiti ikka vähemalt aastani. Ja isegi kui öised söömised ära lõppesid, siis jätkusid öised ärkamised mingite murede tõttu. Nii et nendega sain ma öö läbi jutti magada alles umbes siis, kui tütar vist enam-vähem kolmene oli. Kui arvestada, et raseduse viimased kuud tuleb ka öösiti vetsus käimiseks üles tõusta, siis oli mul sel perioodil praktiliselt viis aastat magamata öid seljataga.
Ja nüüd siis maandus üks selline muinasjuttude imeelukas minu enda koju. Ehk siis meie põnn otsustas mõni nädal tagasi öö läbi magada. Esimesed ööd olin ma ikka suht ähmis. Ärkasin ise iga natukese aja tagant üles ja kontrollisin murelikult, et kas ta ikka hingab ja mõtlesin, kas pean arstile helistama, et uurida, mis tal viga võib olla :)
Ta oli muidugi enne ka juba supermagaja. Läks 8 paiku magama, siis magas 5-6 tundi, sõi, jäi jälle uuesti kohe magama, magas veel 3-4 tundi, sõi, jäi uuesti magama, magas veel 3 tundi, sõi ja siis alles ärkas päris üles ja hakkas siputama.
Aga nüüd jättis ka need paar öist söömist vahele ja magas 12 tundi jutti. Ausaltöeldes ma esimesed hommikud sikutasin ta esimeste läbiune häälitsuste peale ise üles sööma (tema oleks ilmselt veel natuke maganud), sest mul lihtsalt küljealused juba ujusid (ja mure oli ka, et kuidas ikkagi nii saab). Edaspidi ma enam nii murelik ei olnud ja ka keha kohandas oma ujuvust, nii et nüüd on sellised hommikud minu jaoks ainult natukene niisked, mitte enam ujuvad.
Kõigepealt tegi ta sellist magamist 4 ööd jutti, siis tahtis mõned päevad ühe korra ikkagi öösel süüa, siis tegi jälle 5-6 ööd juttimagamist. Täna öösel tahtis taas ikkagi korra öösel süüa. Eks näis, kuidas edasi läheb.
Igatahes nüüd ma tean, et nendel uskumatutel muinasjutuna tunduvatel kuulujuttudel magavatest beebidest on tõsi taga ja selliseid isendeid eksisteerib. Väga lahe :)
Vanemaid lapsi söötsin ma regulaarselt öösiti ikka vähemalt aastani. Ja isegi kui öised söömised ära lõppesid, siis jätkusid öised ärkamised mingite murede tõttu. Nii et nendega sain ma öö läbi jutti magada alles umbes siis, kui tütar vist enam-vähem kolmene oli. Kui arvestada, et raseduse viimased kuud tuleb ka öösiti vetsus käimiseks üles tõusta, siis oli mul sel perioodil praktiliselt viis aastat magamata öid seljataga.
Ja nüüd siis maandus üks selline muinasjuttude imeelukas minu enda koju. Ehk siis meie põnn otsustas mõni nädal tagasi öö läbi magada. Esimesed ööd olin ma ikka suht ähmis. Ärkasin ise iga natukese aja tagant üles ja kontrollisin murelikult, et kas ta ikka hingab ja mõtlesin, kas pean arstile helistama, et uurida, mis tal viga võib olla :)
Ta oli muidugi enne ka juba supermagaja. Läks 8 paiku magama, siis magas 5-6 tundi, sõi, jäi jälle uuesti kohe magama, magas veel 3-4 tundi, sõi, jäi uuesti magama, magas veel 3 tundi, sõi ja siis alles ärkas päris üles ja hakkas siputama.
Aga nüüd jättis ka need paar öist söömist vahele ja magas 12 tundi jutti. Ausaltöeldes ma esimesed hommikud sikutasin ta esimeste läbiune häälitsuste peale ise üles sööma (tema oleks ilmselt veel natuke maganud), sest mul lihtsalt küljealused juba ujusid (ja mure oli ka, et kuidas ikkagi nii saab). Edaspidi ma enam nii murelik ei olnud ja ka keha kohandas oma ujuvust, nii et nüüd on sellised hommikud minu jaoks ainult natukene niisked, mitte enam ujuvad.
Kõigepealt tegi ta sellist magamist 4 ööd jutti, siis tahtis mõned päevad ühe korra ikkagi öösel süüa, siis tegi jälle 5-6 ööd juttimagamist. Täna öösel tahtis taas ikkagi korra öösel süüa. Eks näis, kuidas edasi läheb.
Igatahes nüüd ma tean, et nendel uskumatutel muinasjutuna tunduvatel kuulujuttudel magavatest beebidest on tõsi taga ja selliseid isendeid eksisteerib. Väga lahe :)
Koos õppimise võlud ja valud
Kui koduõppes on mitu last korraga, siis üldjuhul on nad erinevatest klassidest. Nii on lood meilgi: poeg on neljandas klassis ja tütar teises.
Mõnikord harva õpin kummagagi eraldi, kuid üldiselt toimub meil õppimine ikkagi mõlemaga koos. Ja sellisel koosõppimisel on omad võlud ja omad valud.
Võlude poole pealt on see, et tütar kuuleb-näeb kõrvalt poja materjali ja teemasid ning areneb seeläbi kiiremini. Midagi ikka ju külge jääb. Poeg kuuleb-näeb kõrvalt tütrele õpetatavat ning niimoodi kinnistuvad tal mingid baasasjad, mis muidu vaikselt ununema kipuvad.
Aga üks konkreetne "valu" on tütrele adekvaatse võrdlusmaterjali puudumine. Praktiliselt igas asjas, mida me teeme, on poeg targem ja kiirem, saab asjadega varem valmis jne. Eriti kui me võtame mingeid teemasid ühiselt läbi, nagu ma viimasel ajal teinud olen. Tänagi - õppisime kolmekesi koos ühenimeliste murdude liitmist ja lahutamist. (Kuna nädala sees kulusid päevad suuresti külmapühade tõttu kodus viibivate sõpradega mängimisele, siis ei hakanud nädala sees väga palju õppetööga tegelema. Ja nüüd on vaiksemad päevad, siis vaatasime koos murdudele otsa.) Mõlemad said asjale üsna kiiresti pihta (nüüd tuleb see sabakergitamise koht, kus ma saan uhkustada, et oskasin selle neile väga loogiliselt ja lihtsalt selgeks teha, eksole :), aga pojal läks arvutustehete tegemine oluliselt kiiremini kui tütrel ja ta lõpetas harjutused varem ära. Tütar muutus seda nähes väga õnnetuks ja tundis ennast halvasti. Sai siis tükk aega seletatud, et ei oleks normaalne kui tema sama kiirelt arvutaks kui poeg, kes on ikkagi kaks aastat temast rohkem igapäevaselt arvutustehteid teinud. Lõpuks saime asja läbi arutatud ja ta tegi rahulikumalt arvutusi edasi (ja siinkohas tuleb öelda, et ta arvutab väga hästi - ta teeb seda rahulikumalt, kui poeg samal ajal tegi, aga seetõttu teeb ka tehetes vähem hooletusvigu, mida poeg oma kiirustamise tõttu ikka suht palju sisse lasi vaehepeal).
Omas klassis omasuguste seas tekib kindlasti parem võrdlusmaterjal ja näeb paremini, et kas sa saad mingi asjaga hästi hakkama või mitte. Teisest küljest muidugi see soodustabki elus enda edukuse ja headuse hindamist teistega võrdlemise teel, mitte iseenese arengust lähtuvalt. Nii et pikas perspektiivis on sellest "valust" tegelikult ehk hoopis kasu - tuleb nüüd ju varakult selgeks saada, et arengut on mõistlik hinnata endast lähtuvalt - kui palju rohkemat sa tead/oskad võrreldes sellega, mida sa teadsid/oskasid aasta, kuu, nädal või isegi päev tagasi.
Mõnikord harva õpin kummagagi eraldi, kuid üldiselt toimub meil õppimine ikkagi mõlemaga koos. Ja sellisel koosõppimisel on omad võlud ja omad valud.
Võlude poole pealt on see, et tütar kuuleb-näeb kõrvalt poja materjali ja teemasid ning areneb seeläbi kiiremini. Midagi ikka ju külge jääb. Poeg kuuleb-näeb kõrvalt tütrele õpetatavat ning niimoodi kinnistuvad tal mingid baasasjad, mis muidu vaikselt ununema kipuvad.
Aga üks konkreetne "valu" on tütrele adekvaatse võrdlusmaterjali puudumine. Praktiliselt igas asjas, mida me teeme, on poeg targem ja kiirem, saab asjadega varem valmis jne. Eriti kui me võtame mingeid teemasid ühiselt läbi, nagu ma viimasel ajal teinud olen. Tänagi - õppisime kolmekesi koos ühenimeliste murdude liitmist ja lahutamist. (Kuna nädala sees kulusid päevad suuresti külmapühade tõttu kodus viibivate sõpradega mängimisele, siis ei hakanud nädala sees väga palju õppetööga tegelema. Ja nüüd on vaiksemad päevad, siis vaatasime koos murdudele otsa.) Mõlemad said asjale üsna kiiresti pihta (nüüd tuleb see sabakergitamise koht, kus ma saan uhkustada, et oskasin selle neile väga loogiliselt ja lihtsalt selgeks teha, eksole :), aga pojal läks arvutustehete tegemine oluliselt kiiremini kui tütrel ja ta lõpetas harjutused varem ära. Tütar muutus seda nähes väga õnnetuks ja tundis ennast halvasti. Sai siis tükk aega seletatud, et ei oleks normaalne kui tema sama kiirelt arvutaks kui poeg, kes on ikkagi kaks aastat temast rohkem igapäevaselt arvutustehteid teinud. Lõpuks saime asja läbi arutatud ja ta tegi rahulikumalt arvutusi edasi (ja siinkohas tuleb öelda, et ta arvutab väga hästi - ta teeb seda rahulikumalt, kui poeg samal ajal tegi, aga seetõttu teeb ka tehetes vähem hooletusvigu, mida poeg oma kiirustamise tõttu ikka suht palju sisse lasi vaehepeal).
Omas klassis omasuguste seas tekib kindlasti parem võrdlusmaterjal ja näeb paremini, et kas sa saad mingi asjaga hästi hakkama või mitte. Teisest küljest muidugi see soodustabki elus enda edukuse ja headuse hindamist teistega võrdlemise teel, mitte iseenese arengust lähtuvalt. Nii et pikas perspektiivis on sellest "valust" tegelikult ehk hoopis kasu - tuleb nüüd ju varakult selgeks saada, et arengut on mõistlik hinnata endast lähtuvalt - kui palju rohkemat sa tead/oskad võrreldes sellega, mida sa teadsid/oskasid aasta, kuu, nädal või isegi päev tagasi.
neljapäev, 2. veebruar 2012
Esimesed nädalad iseseisva õpetajana
Kui eelmised veerandid juhindusin puhtalt õppematerjalist ja tegime asju õpikute ja töövihikute järgi, siis nüüd oleme jõudnud taas uude etappi.
Laste õpetajate julgustusel olen võtnud suurema otsustuse ja initsiatiivi enda peale. Eelmine nädal läks meil loodusõpetuse tähe all, kus ei kasutanud kordagi õpikut ega töövihikut. Selle asemel hoopis valisime iga päev kaks erinevat elukat, otsisime google'st nende kohta pilte ja infot ning lapsed joonistasid looma kohta pildi ja kirjutasime erinevad kehaosad pildile lisaks. Selle mõtte sain poja õpetaja käest, sest nemad niimoodi oma loomaõpetust just tegid.
Alustasime seda looma-seeriat tegelikult inimesest. Lapsed joonistasid inimese. Rääkisime erinevad kehaosad koos läbi - millised kehaosad on olemas, mille jaoks nad vajalikud on ja kuidas oleks elu ilma nendeta. Väga lahe oli näiteks koos läbi proovida, mis tunne oleks istuda ilma põlvedeta (ehk siis sirgete jalgadega) või siis tassikest teed juua ilma küünarnukita (ehk sirge käega).
Elukatest võtsime läbi kassi, rebase, põdra, ahvena, kerakala, kotka, kaheksajala, konna.. midagi oli vist veel, hetkel ei tule meelde. Väga lahe oli niimoodi koos infot otsida, arutleda, vaadata kuidas lapsed väga lahedeid pilte joonistavad (kunstiõpetus ka kohe osaliselt tehtud) ja tegelikult sai niimood väga stressivabalt ja lõbusalt läbi võetud suur hulk infot - loomade erinevad kehaosad, nende vajalikkus ja eripärad, mida keegi sööb ja kuidas ta seda hangib, mil viisil keegi paljuneb (kas te teadsite, et kaheksajalg muneb?) ja oma järglaste eest hoolitseb.
Samal ajal sai ka raamatukogus käidud ja sealt haarasin kaasa portsu loomaraamatuid. Nüüd ongi meil unejuturaamatuks Turovski loomalood. Sobib väga mõnusalt teemaga kokku ja saab palju huvitavat lisaks teada.
Käesoleval nädalal tähistame osaliselt külmapühasid. Meil ei ole sellest küll iseenesest midagi, aga positiivne on see, et tänu külmapühadele saavad ka sõbrad valgel ajal õues mängida ja nii ongi viimased päevad möödunud tundide kaupa õues kelgutamise ja kelgumäele hüppekate ehitamise ja tiigilt lume lükkamise tähe all. Kui külm liiga näpistama hakkab, siis tullakse meie poole mängima. Nii et kehaline kasvatus ja sotsialiseerumine päevateemadeks.
Lisaks olen kõrvalt alustanud eesti keelega - poja õpetaja saatis lapsevanematele koma ja murdude õpetamiseks head materjali ja selle alusel hakkasime komadega pihta. Teen seda mõlema lapsega koos, sest teema konkreetne ja ka tütrele jõukohane. Murdudega hakkan ka nendega koos tegelema. Seal olen juba ise välja mõtelnud, kuidas neid lastele selgitada ja mismoodi neile läheneda.
Täitsa tore on niimoodi ise õpetajana areneda :). Eks näis, mis edaspidi veel juhtuma hakkab. Nagu eelmistest sissekannetest näha, siis töötan hetkel õppekava läbi, et näha, mida üldse selgeks saama peab. Sellest lähtudes saan edaspidi veel teadlikumalt ise teemasid ja valdkondi õpetamiseks valida.
Laste õpetajate julgustusel olen võtnud suurema otsustuse ja initsiatiivi enda peale. Eelmine nädal läks meil loodusõpetuse tähe all, kus ei kasutanud kordagi õpikut ega töövihikut. Selle asemel hoopis valisime iga päev kaks erinevat elukat, otsisime google'st nende kohta pilte ja infot ning lapsed joonistasid looma kohta pildi ja kirjutasime erinevad kehaosad pildile lisaks. Selle mõtte sain poja õpetaja käest, sest nemad niimoodi oma loomaõpetust just tegid.
Alustasime seda looma-seeriat tegelikult inimesest. Lapsed joonistasid inimese. Rääkisime erinevad kehaosad koos läbi - millised kehaosad on olemas, mille jaoks nad vajalikud on ja kuidas oleks elu ilma nendeta. Väga lahe oli näiteks koos läbi proovida, mis tunne oleks istuda ilma põlvedeta (ehk siis sirgete jalgadega) või siis tassikest teed juua ilma küünarnukita (ehk sirge käega).
Elukatest võtsime läbi kassi, rebase, põdra, ahvena, kerakala, kotka, kaheksajala, konna.. midagi oli vist veel, hetkel ei tule meelde. Väga lahe oli niimoodi koos infot otsida, arutleda, vaadata kuidas lapsed väga lahedeid pilte joonistavad (kunstiõpetus ka kohe osaliselt tehtud) ja tegelikult sai niimood väga stressivabalt ja lõbusalt läbi võetud suur hulk infot - loomade erinevad kehaosad, nende vajalikkus ja eripärad, mida keegi sööb ja kuidas ta seda hangib, mil viisil keegi paljuneb (kas te teadsite, et kaheksajalg muneb?) ja oma järglaste eest hoolitseb.
Samal ajal sai ka raamatukogus käidud ja sealt haarasin kaasa portsu loomaraamatuid. Nüüd ongi meil unejuturaamatuks Turovski loomalood. Sobib väga mõnusalt teemaga kokku ja saab palju huvitavat lisaks teada.
Käesoleval nädalal tähistame osaliselt külmapühasid. Meil ei ole sellest küll iseenesest midagi, aga positiivne on see, et tänu külmapühadele saavad ka sõbrad valgel ajal õues mängida ja nii ongi viimased päevad möödunud tundide kaupa õues kelgutamise ja kelgumäele hüppekate ehitamise ja tiigilt lume lükkamise tähe all. Kui külm liiga näpistama hakkab, siis tullakse meie poole mängima. Nii et kehaline kasvatus ja sotsialiseerumine päevateemadeks.
Lisaks olen kõrvalt alustanud eesti keelega - poja õpetaja saatis lapsevanematele koma ja murdude õpetamiseks head materjali ja selle alusel hakkasime komadega pihta. Teen seda mõlema lapsega koos, sest teema konkreetne ja ka tütrele jõukohane. Murdudega hakkan ka nendega koos tegelema. Seal olen juba ise välja mõtelnud, kuidas neid lastele selgitada ja mismoodi neile läheneda.
Täitsa tore on niimoodi ise õpetajana areneda :). Eks näis, mis edaspidi veel juhtuma hakkab. Nagu eelmistest sissekannetest näha, siis töötan hetkel õppekava läbi, et näha, mida üldse selgeks saama peab. Sellest lähtudes saan edaspidi veel teadlikumalt ise teemasid ja valdkondi õpetamiseks valida.
Tellimine:
Postitused (Atom)