Postimehe naine24.ee väljaandes tuli täna välja artikkel meie kohta. Väga huvitav on lugeda kommentaare, mis käivad seinast-seina.
Eriti lahe on lugeda neid, kes arvavad, et ilma koolita tulevad lastest idioodid ja ebardid, kes ei suuda edaspidi päevagi tööl käia ning ennast seetõttu põhja joovad. Issanda loomaaed on kirju ja mina olen päevadoosi huumorit igatahes kätte saanud :)
Teisest küljest on üllatavalt palju neid, kes on ise koduõppega kokku puutunud. Meid ikkagi jagub :)
Mingi hetk ehk teen seal kommentaarides põhimureks olnud teemadest kokkuvõtte ja vaatan, kas suudan nende asjade kohta midagi omalt poolt arvata.
11 kommentaari:
Väga inspireeriv :) Minul veel lapsi pole, kuid tundes USAs mitmeid paljulapselisi ja üliägedaid, üksteisest hoolivaid homeschooler perekondi, olen üsna veendunud, et võtan selle katsumuse ka ükskord ette, et lapsed saaksid individuaalselt areneda. Ja sotsialiseerumise argument on rumalus, kui just lapsi 4 seina vahel vangis ei hoita :)
Tere! V2ga huvitav ja inspireeriv artikkel ning mu isiklik arvamus polegi siinkohal oluline, aga paar kysimust siiski tekkis. Kuidas saate hakkama kahe (ja aastate p2rast kolme, kui otsustate endiselt lapsi kodus 6petada) lapse 6ppekavaga kuni yheksanda klassini, et nd sooritaks edukalt ka l6pueksamid? Kuidas on organiseeritud 6ppimise aeg vs vaba aeg Teie peres?
Mul pole veel lapsi, aga kui yhel p2eval on, kaaluksin isegi kodu6pet - paraku kahtlen, et finantsiline olukord seda kunagi v6imaldaks...
Yhest kyljest on kodu6ppe idee ideaalne, kui pere on dynaaamiliselt ja h2sti toimiv. Laps ei pea kunagi kokku puutuma narrimisega (kui peres on kombeks yksteisega sallivalt ja rahulikult k2ituda) ning j22b 2ra grupis kellegi vastu kogunemine jne. Lisaks on kurb t6siasi, et mitte teps k6ik 6petajad ei ole seks t88ks sobivad... Samas - kui kodune 6petus (koolis 2ivale lapsele) on hea ja lapsel endal ka nutti on, 6pib ta erinevat tyypi inimestega rahulikult koos eksisteerima, olgu nad kui ignorantsed jne kui tahes
(vabandust, kirjutan mobiiliga ja ruum sai otsa)
... Kodu6ppe ainukese miinusena n2engi seda, et kui vanemal puudub sisemine oskus ja tahe last 6petada, v6ib nii teha rohkem kahju kui kasu. (nt kanaema, kelle lapsest kasvab naiivne memmepoeg; v2givaldne vanem, kel v6ib kannatus kergesti kaduda jne)
Selles m6ttes loodan, et sellest artiklist saavad innustust (kui sobib nii 8elda) "6iged" lapsevanemad...
P2ikest ja jaksu!
E
Aitähh selle võrratu artikli eest. Meil kodus 3 aastane alles, aga kuna ka meie pereelu on teiste väärtustega kui praegune ühiskond soosimas, siis olen isegi kaalunud koduõpet. Samas ei ole mul endal jällegi õpetamise soont - äkki on varsti koduõppe õpetajaid, keda appi paluda:) Edu teile ja nautige seda, mida olete loonud!
Huvitav artikkel!
Tekkis küsimus, kus te elate - saan aru, et maal? Kui kaugele oli pojal varem kooli vaja minna?
oi, mulle eriti meeldib see kommentaatorite tüüpiline arvamus, et kui õpetajaks on ema, juhtumisi ka NAINE, eksole, siis jumala eest, põhikooli tasemel matemaatikat-keemiat-füüsikat ei saa üks NAINE ju mitte mingil juhul osata :) brrrr....
Õpin ise õpetajaks ja seega on erinevad õpetamismeetodid ja kasvatusteooriad mulle eriliseks huviobjektiks. Veel ei ole ise otsustanud, milline neist mu lemmikuks võiks kujuneda aga igal õppevormil on omad plussid.
13:58 - mina hea meelega olekski väikekooli, abi- või koduõpetaja tulevikus (eelistades seda suurele linnakoolile), nii et kindlasti leiab neid. :)
Minu meelest on kodus õpetamine suur vastutus võrreldes nende vanematega, kes arvavad, et kool peab võtma endale kogu õpetamise ja kasvatamise rolli, kuid kui vanem on selleks valmis ja pühendunud, siis on see (eriti väga andekale või õpiraksustega lapsele - st lapsele, kes vajaks rohkem lisatähelepanu) parem variant kui koos 20-30 teise lapsega klassis istuda.
Väga põnev lugemine ja hoian edaspidi kindlasti Su blogil silma peal!
Hehee:)) Lugesin minagi seda artiklit (ja sealtkaudu blogini ka jõudsin) ja muigasin hiljem kommentaaride üle. Sealt tuli välja lihtsalt ajast ja arust vananenud nõukogudeaegne maailmavaade. "me" väidame, et oleme Eurooplased ja kaasaegne riik, aga meie maailma vaade on iganenud ja mahakäinud. Koduõpe on väga teretulnud kui selleks on täidetud kõik tingimused (nagu Sinu puhul, et on võimalus kodus olla, on aega ja ka materjaalne võimalus jne). Ja maailma kogemused näitavad, et koduõppel olnud laps ei erine sotsiaalses mõttes milleski oma eakaaslastega ja et nad saavad edukalt ka kõrgkoolis hakkama. Aga neil on tohutu eelis koolilaste ees- nad on palju enesekindlamad, võtavad uusi väljakutseid rahulikult (sest keegi pole neilt eeldanud, et kui nad 2+3 selgeks ei saanud, siis pole midagi teha ja nad pidi hakkama õppima 2x3 juba). Kui ma elasin veel Eestis, siis ma tõsiselt kaalusin koduõpet, kuna tänapäevane Eestis koolisüsteem "sööb" lihtsalt lapse ära ja kaugeltki mitte kõik ei pea sellele pingele vastu. See "lihakombinaadi" süsteem maksab juba praegult valusalt kätte. Kuid elu tegi nii, et kolisin mujale ja siinne koolisüsteem on nagu Waldorfi oma ja meile väga sobib see(Y). See on minu jaoks justkui alternatiiv koduõppele.
Edu ja jaksu edaspidiseks ja jään huviga Sinu blogi jälgima!
PS! Sa kindlasti oled juba isegi erinevate inimeste gogemusi blogidest uurinud, aga mulle endale meeldib väga selle pere blogi: http://www.confessionsofahomeschooler.com/ Olen kasutanud sealt palju mõtteid ja ideid, kuidas oma lastele midagi selgitada või niisama tegevust anda. Olen saanud sealt ka ideid, kuidas edastada info kahele erinevas vanuses olevale lapsele nii, et see mõlemani jõuaks.
Päikest!
Tere! Oli tore artikkel, sai palju öeldud ja polnud ka ajakirjanikku oma suhtumisega segamas:)
Jõudu ja indu koduõppe asja ajamisel!
Tere:)
Jõudu ja jaksu koduõpetajale!!! Olen ka ise oma poega II klassis kodus õpetada püüdnud, kahjuks ei pidanud ta aga vastu ja kibeles kooli tagasi(õnnetuseks pole ma ka eriti hea õpetaja).Argumendid koduõppeks olid just samad - õhtu-inimestele ebasobiv elurütm, loomingulisuse surm, reisimise piirangud, hindamise mõttetus...Nüüd käib poiss Tallinna Waldorfkoolis ja tema õpetaja on nii hea, et see on lihtsalt uskumatu. Reisimisega on kõik ok, eelmisel õppeaastal sai hakkama 6 nädalat "koduõppel" erinevates ilmanurkades ja ei ütleks, et see haridusse erilisi lünki oleks jätnud. Natuke kurb on lugeda nende inimeste arvamusi, kes on kindlad, et elu on julm, higi veri ja pisarad selle igapäevane osa ja last peab varakult harjutama režiimiga 8-18, et ta jumala eest täiskasvanuna sellelt teelt ei hälbiks. Mulle tundub, et "world is our classroom" ja päris elus mingit looma, kunstiteost vm. nähes õpib märksa rohkem kui vihikust selle pilti vaadates. Pigem kasvavad sellistest 8-18 lastest suurema tõenäosusega ksenofoobid ja kohanematud isiksused, sest faktide tuupimine ja nüri rutiin on keskkonna muutudes täiesti kasutu ja inimene ei pruugi suuta kohaneda teistsuguste tingimustega. Näiteks kui rutiin kaob, siis võib vaeseke tõepoolest jooma hakata, kuna järgmist appointmenti pole keegi kirja pannud:)))
Tütar läks just tavalisse kooli I klassi ja väiksem poiss käib lasteaias, eks paistab, mis elu toob.
Koduõpetatud lapsi, keda mina siiani näinud olen, võib küll tõepoolest ainult kiita ja omavanustest tavakooli lastest on nad lausa mäekõrguselt rohkem arenenud. Ma arvan, et siin mängib suurt rolli nendele pühendatud aeg ja armastus, mis annab meeletult eneseusku ja -kindlust.
Aitäh toredate sõnade eest! Hea on kuulda erinevaid positiivseid kogemusi ja mõtteid.
Küsimusele, kus me elame: elame väikeses asulas mõnikümmend kilomeetrit Tartust. Nii et pole just päris maal, aga ka linnas mitte. Kool, mis oli suur maakonnakool, oli 5 km kaugusel ja hommikuti viis sinna koolibuss, nii et otseselt midagi äärmuslikult hullu ei olnud. Ise käisin lapsena sama bussiga samas koolis ja sageli sai seal bussis veel viimane jupp kodutöid tehtud ja kontrolltöödeks õpitud :)
Aitäh, Mytsi Wabrik, lingi eest. Ei ole seda blogi varem lugenud, lähen uurin järele.
Postita kommentaar