Kas üks ema suudab õpetada oma lapsele kõiki aineid põhikooli lõpuni välja

Alustame otsast koduõppe mureteemade lahkamist.

Üks mure, mis väga palju läbi jooksis artikli kommentaaridest oli see, et kas on ikka võimalik, et ema suudab õpetada oma lastele kõiki aineid üheksanda klassi lõpuni, nii et laps need ka omandaks ja lolliks ei jääks.

Kõigepealt mainin ära asjaolu, et Eesti riik kaitseb koduõppelapsi lolliksjäämise eest. Nimelt on seadusega ette nähtud, et koduõppelaps peab vähemalt kord poolaastas oma näo koolis õpetajale ette näitama (võib ka tihedamalt - sõltub kooli ja kodu kokkuleppest) ja õpetaja hindab tema edasijõudmist. Kui koolile/õpetajale ei meeldi lapse edasijõudmine ja nad näevad ohtu tema õppekvaliteedile, siis saavad nad edasisest koduõppest keelduda ja laps tuleb ilusti kooli tagasi tuua.

Sellega on siis kontrollisüsteem loodud ja täiesti harimatuks ei tohiks ükski koduõppelaps jääda.

Nüüd siis teemast endast ehk ema suutlikkusest oma lapsi õpetada.

Kõigepealt personaalse kännu otsast.

Kommentaarides erilist muret pakkunud matemaatika, füüsika ja keemia mind isiklikult ei hirmuta. Ma olengi rohkem selline reaalainete inimene. Ise õppinud reaalkallakuga koolis matemaatika-füüsika eriklassis, lõpetanud selle hõbemedaliga, käisin olümpiaadidel, kus gümnaasiumi viimases klassis õnnestus pääseda vabariiklikule olümpiaadile nii matemaatikas, füüsikas, keemias kui ka informaatikas.

Ülikoolis õppisin küll sotsiaalteaduskonnas, nii et seal enam reaalaineid väga vaja ei läinud. Küll aga õppisin see-eest hästi mullikesi kirjutama, loengutest poppi tegema ja õppejõude "ära rääkima", et ikkagi eksamitele saaks. Õpetunnid olid edukad, sest suutsin täiskohaga töötamise kõrvalt ka veel heade akadeemiliste tulemuste eest stippi saada.

Teise külje pealt vaadates on mul see-eest musikaalsus suht nullilähedane, ise laulda ei oska ja ühtegi pilli ka ei mängi. Samuti on asjad halvad kunstivallas, hoolimata sellest, et vanaisa oli pallase koolkonna kunstnik, kelle töid galeriides ikka aeg-ajalt müüakse ja isegi et ostetakse.

Niipalju siis minu enda taustast.

Ma ei arva, et kõik koduõppurite vanemad peaksid olema medalistid ja olümpiadistid ja misiganes veel. Kõikidel meil on oma tugevad ja nõrgad küljed ja ma arvan, et on väga vähe neid, kes kohe peast kõiki ainevaldkondi täiuslikult ära kataks. Ja see ei olegi vajalik.

Kuidas ma julgen nii näotut asja väita? Vaatame asja erinevate nurkade alt.

Esimene variant koduõpetamise juures on see, kui ema valdab materjali "peast" ning oskab koheselt last õpetada. See on põhiline olukord algklasside materjali juures. Ma tõesti suudan oma lastele korrutustabelit ja liitmist-lahutamist ja murde jms selgeks teha ilma, et ma peaksin selleks kusagilt mingit lisainfot hankima. Mul on lihtsalt vaja teada, mis teemasid käsitleda tuleb. Siin on põhiküsimused metoodikas, et mis viisil teema lapsele selgeks teha, ja selle koha pealt on abiks oma lastele määratud õpetajatega suhtlemine, erinevate praktikate ja võtete uurimine ning endapoolne julgus oma last tundes talle sobivaid viise valida.

Teine variant on see, et kohe peast ise teemat päris täpselt küll ei valda, kuid õpiku-töövihiku abil tuleb ka endale teema meelde, nii et saad sellest ilusti aru ja oskad ka lapsele selgitada ja teda aidata. On ju õppematerjal loodud selleks, et lapsele, kes asjast mitte midagi ei tea, asi nullist peale selgeks teha. Eeldada võib, et täiskasvanu, kes on korra elus juba selle materjali endale selgeks teinud, nüüd sellest tugimaterjali abil ka uuesti üle käib.

Selle variandi juures on väike, aga oluline nüanss, võrreldes olukorraga koolis käiva lapsega. Ka koolis käivat last peab sageli kodus aitama, kui ta mingist teemast aru ei saa. Ja paljud emad võivad siin öelda, et ained muutuvad nii keeruliseks, et nemad enam oma last kõrvalt aidata ei oska. Ja siin ongi suur vahe. Kui laps on teema endale nullist selgeks teinud koolis ning pöördub abi saamiseks siis, kui lihtsamad osad on läbi ja jõutud keerulisemate juurde, siis niimoodi laksust kohe keerulisemaid asju lahendada ei oskaks ilmselt suurem osa vanemaid. Sealhulgas ka mina. Kui ikka aastaid pole kordagi tuletistega tegelema pidanud ja laps järsku nendega abi küsima tuleks, siis võtaks ikka aega, enne kui ennast järjele saaks. Aga koduõppes ei tule sellist järsku hüpet teha, vaid areng toimib järk-järgult ja tasapisi ning ema on koguaeg teemas sees ja kaasas ning saab areneda ja teemasid meelde tuletada lapse kõrvalt rahulikus tempos. See on oluliselt lihtsam kui tühja koha pealt keeruliste teemade juurde hüppamine.

Kolmas variant, kui endal ei käi jaks üle ei niisama ega ka tugimaterjali abiga (eks kõigil ole aineid, mis tõesti kuidagi ei istu ja ei sobi). Sellisel juhul tuleks meelde tuletada, et tegu ei ole "emaõppega" vaid koduõppega. Ehk siis ema ei peagi olema see ainuõpetaja. Peres on üldiselt ikka veel liikmeid. Meil on näteks peres minu abikaasa, kes on elav entsoklüpeedia. Kui asi puudutab ajalugu, keemiat, füüsikat, majandust, poliitikat jamidaiganes veel, siis tema käest saab ikka ja alati põhjaliku vastuse. Ma ei saa siiamaale aru, kuidas üks inimene võib nii paljudest asjadest nii palju teada. Ja kui mingi eriti keeruline juhtum peaks ette tulema, siis on meil kodus veel minu isa, kes on teadlane ja akadeemik ning teab ka maailmast ühte ja teist.

Jällegi - ei pea need pereliikmed olema teadlased ega elavad entsoklüpeediad, piisab, kui nad oskavad hästi midagi, millest ema jaks üle ei käi. Kommentaarides tõstis keegi poiste puutöö teema. No meil on kodus suurem osa sisetöid tehtud mu isa poolt. Kätte saime oma kodu betoonkarbina ja kõik edasised tööd tegi ta ise oma kätega: seinad, põrandad, trepid, trepikäsipuud, siserõdu, arvutilauad, köögiletid jne jne. Eilegi ehitas meile kööki uue riiuli, et oleks hea koht, kus laste õppeasju hoida. Ma usun, et puutöö saavad tema abiga selgeks nii poeg kui ka tütar.

Lisaks pereliikmetele on ju olemas ka sõbrad-tuttavad, keda võimalusel ja vajadusel mõne konkreetse teemaga "ahistada". Ei pea tegema seda, et tema lastele asja nullist selgeks teeb. Piisab kui tema aitab emal oma teadmistes esinevad lüngad täita ja sealt edasi saab ema ise juba lastele asja selgeks teha. Aga kui sõbrale sobib ka otse lastele õpetamine, siis seda toredam ju.

Neljas variant, kui ei käi jaks üle endal ega pereliikmetel ja pole sobivaid sõpru varnast võtta. On olemas erinevad huviringid, trennid jne. Kunstiõpetus, muusikaõpetus, tööõpetus ja kehaline - nende vallast leiab üsna lihtsalt ringe ja trenne, kus laps oma oskusi arendada saab. Olemas on ka loodusringe loodushuvilistele. Muude ainetega on natuke keerulisem, aga midagi leiab sealt ka. Näiteks reaalainete õppimiseks on hea koht Tartu Ülikooli Teaduskool, mis on mõeldud 7-12 klassi õpilaste jaoks ning kust leiab mitmeid kursuseid (veebiõppe ja kaugõppe põhimõttel) matemaatikas, keemias, füüsikas, bioloogias jne jne. Ehk siis, kui mõne konkreetse ainega ennast ebakindlalt tunda, siis tasub ringi vaadata, et kas kusagil pakutakse võimalust seda mõne juhendaja käe all õppida. Ka veebiõppes on ikkagi olemas ju juhendajad, kelle poole muredega pöörduda saab.

Viies variant, kui ka sobivaid ringe olemas ei ole või neile kuidagi ligi ei pääse. Võimalik on mingiks konkreetse aine õpetamiseks palgata eraõpetaja. Elu nagu inglise aadliperekondadel :). Siin on miinuseks muidugi raha teema ning sobivate õpetajate olemasolu lähipiirkonnas. Hea idee käidi välja siin blogi kommentaariumis - kasutage ära tudengeid. Nendes on (väga värskeid) teadmisi, indu ning usutavasti küsivad nad ka vähem raha kui inimesed, kes seda juba ameti kõrvalt ja pere kõrvalt teevad. Miinuseks on see, et kui paljudes kohtades Eestimaal on tudengeid varnast võtta. Lisavariant on uurida, kas lähikonnas on mõni hea gümnaasiumiõpilane, kes antud ainet ehk samuti õpetada suudaks. Neil ju samuti verivärskelt teemad läbi võetud ja hästi selged. Ja samuti võiks nad teoorias väiksema tasuga leppida kui mõni täiskasvanu.

Kuues variant on uurida oma kooli käest, et kas oleks võimalik mingi konkreetse aine õpetamisel laps ikkagi kooli saata ja ülejäänud aineid kodus õpetada. Teoorias on see võimalik, praktikas kindlasti tuleb palju pisikesi probleeme, mis sellise elukorralduse jaoks lahendada tuleb. Eks kõik sõltub kooli ja õpetaja vastutulelikkusest, sest otsest kohustust neil selliseks asjaks ei ole. Logistika saab ka kindlasti üsna keerulne olema, kui laps peab üheks tunniks kooli ja siis sealt tagasi koju saama.

Ja kui asjad on sellises seisus, et perekonnast kellelgi jaks üle ei käi ka õppematerjalide toel, sobivaid sõpru-tuttavaid ei ole, ühtegi vastavat huviringi kättesaadavas raadiuses ei pakuta, eraõpetajaid ei ole võimalik leida/palgata ning kooliga mõlemale poolele sobivat kokkulepet ei suuda saavutada... siis tuleb tõesti aru saada, et asjadel on omad piirid ning laps koduõppelt maha võtta ja kooli saata. Aga sellest, et ema üksi peab siin ja kohe kõike peast teadma, muidu on koduõpe võimatu, on asjad kaugel.