teisipäev, 14. veebruar 2012

Üks tavaline päev koduõppes

Kommentaaridest käis läbi küsimus, et kuidas meil ajajaotusega lood on. Kõige paremini annab sellest ehk ülevaate meie tavalise päeva kirjeldus. Näiteks siis eilne päev, sest tänane alles kestab.

Hommikul vaikne ärkamine. Igaüks omas tempos ja pärast ärkamist toimetab vaikselt oma tegevusi. Tütrele meeldib hommikul voodis veel lugeda. Poeg tuleb tavaliselt kööki juttu ajama ja hommikusööki sööma. Mina toimetan hommikul põnniga ja tema eelmise päeva mähkmetega.

Lõpuks satume kõik ikka kööki kokku, sööme ja ajame juttu. Kuskil 11paiku jääb põnn uuesti magama, siis algab õppimise aeg.

Tavaliselt toimub meil kõigepealt tubane õppimine ja seejärel lähevad lapsed õue. Mõnikord on asi aga vastupidi ja niimoodi ka eile. Põhjuseks see, et ajasime lõpuks suusad ja saapad välja ning läksime sellel aastal esimest korda (murdmaad) suusatama.

Vanaisa jäi põnni valvama, mina ja lapsed hüppasime autosse ja sõitsime raja äärde. Meil on väikese sõidu kaugusel Tartu suusamaratoni rada, nii et eelistame sellel sõitmas käia. Kodukandis on ka väikesed inimeste poolt sissesõidetud rajad, kuid traktoriga tehtud suusajälg on ikka mõnusam sõita ja seda eriti veel lastel, kellel niimoodi lihtsam õppida-harjutada. Hea on ka see, et erinevalt nädalavahetusest on tööpäeval ja keset päeva rajal vähe sõitjaid, nii et saab rahulikult omas tempos kedagi segamata harjutada.

Sõitmas oleme nendega tasapisi käinud juba paar aastat. Eelmine aasta sai küll käidud ainult mõned üksikud korrad, nii et väga head põhja meil all ei olnud. Küll aga üllatasid lapsed mind oma tublidusega. Sõitsime läbi kaks kilomeetrit ja nad said sellega väga ilusti hakkama. Esimese korra kohta päris hea tulemus.

Pärast suusatamist tulime koju tagasi ja oli väike puhkeaeg. Mina tegelesin taas põnniga, lapsed lugesid ja olid arvutis.

Paari tunni pärast, kui põnn uuesti magama jäi, kogunesime taas kööki ja hakkasime "laua taga" õppima. Teemaks hetkel matemaatika. Pojaga harjutasime eelmisel korral õpitud erinimeliste murdude liitmist ja lahutamist. Tütrega kordasime korrutustabeli esimest otsa. Eelmisel nädalal õppis ka tema murdusid ja sai murdude olemusest aru ning ühenimeliste murdude liitmise-lahutamise selgeks, aga erinimeliste murdude juurde jõudes arvas ta, et asi läheb tema jaoks sutsu keeruliseks. Õige see ju on, kui me pole veel korrutustabelit kinnistanud ja siis juba teeme korrutamisi keerulisemates (ja mitu klassi kõrgemates) tehetes. Nii et võtsime temaga sammu tagasi õige astme materjali juurde ja hakkasime otsast eelmisel veerandil ülevaadatud korrutustabelit kinnistama ja üle kordama.

Õppimine võttis tunnikese. Kui lapsed juba väga sujuvalt antud teema ülesandeid lahendasid ja oli näha, et neil asi selge, siis lõpetasime selleks päevaks ära. Pojal jäi veel pool tundi klaveri harjutamiseks ja siis oli tal aeg muusikakooli minna. Tütar luges mõnda aega raamatut ja tuli siis taas kööki, kus lahendas Ripsiku ristsõna, vajadusel minu käest abi küsides.

Kui poeg muusikakoolist tagasi tuli, siis läksid mõlemad oma lubatud arvutitunde kulutama. Varsti oligi aeg traditsiooniliselt MacGyverit ja Galileod vaadata ning õhtust süüa. Mina panin põnni magama ja siis oligi aeg lastele unejuttu lugeda ja nad magama panna.

Niimoodi üks tavaline päev meil välja näebki. Rütm on enam-vähem igapäevaselt sama.

Hommikul vaikne ärkamine ja hommikusöök. Igaüks omal ajal ja omas tempos.

11 paiku (vastavalt sellele, kuidas põnn magama läheb) õppimine, mis võtab tunni või paar. Õppimise ajal võtame läbi kas uut teemat või kinnistame eelnevalt õpitut. Matemaatikas ja eesti keeles teeme aeg-ajalt kinnistamiseks "päevaharjutusi", sõltumata sellest, mis muid teemasid või valdkondi läbi võtame.

Seejärel õueskäimine. Eelmine nädal oli suuresti uisutamise nädal, kui nad esimest korda jõuludel saadud uisud alla panid ja siis iga päeva nendega maja taga tiigil uisutamas käisid; enne seda oli kelgutamise aeg, kui sõpradega koos ehitasid tiigi äärde nõlvale hüppeka ja sealt usinasti kelkudega alla tuhisesid.

Pärast õueskäimist on mõnel päeval muusikakoolis-kunstiringis käimise aeg. Teine laps samal ajal kas mängib sõpradega või teeb kodus rahulikult midagi (loeb, lahendab ristsõnu, meisterdab). Arvutis sellel ajal olla ei tohi, kui teine ringis on.

Ja üldiselt kõik muu ongi vaba aeg, mille ajal nad mängivad sõpradega kas õues, meie pool või sõprade pool; mängivad arvutis (selleks on neil ettenähtud ajapiirang); loevad, mängivad mänguasjadega (legod ja littlest pet shopid on lemmikud) või ajavad niisama meiega juttu.

Õhtul on traditsiooniline MacGyveri ning Galiloe vaatamine, mida teeme kogu perega koos ja arutame nähtut-kuuldut edasi (mina küll panen sel ajal tavaliselt põnni magama, nii et kõike ei näe, aga meespere on kenasti olemas ja lastega asju arutamas).

Pärast seda on vaikne aeg, mille ajal arvutis ei olda, vaid tehakse midagi rahulikku. Ja siis kümne paiku on unejutu ja magamamineku aeg.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oeh, ei tea, kas mu esimene kommentaar paistab? Igatahes olen Mariann ja võtan teiega ühendust Naistelehest. Oleme väga huvitatud teiega loo tegemisest :)

palun võtke ühendust: mariann@naisteleht.ee

:)

Katri ütles ...

Saatsin meili.
Päikest!

Kats ütles ...

Tere,

Loen huviga siit blogist koduõppe kohta ja tekkis küsimus, et miks on nii, et üks laps teise ringi ajal arvutis ei ole? Ja, et neil on ühine arvuti kasutamise aeg.

Sellel on kindlasti hea põhjendus ja ennastki huvitab, kas seal mingi hea nipp on, miks just sellist lahendust kasutate peres?

Toredat koduõppel kulgemist ja jõudu tegemistele!

Katri ütles ...

Algas see reegel sellest, kui olid arvutipäevad ja arvutivabad päevad. Arvutivabal päeval arvutit ei puututud üldse, arvutipäeval võisid olla palju tahtsid (kui oli söödud, õues käidud, õpitud jne). Siis oli laste jaoks (ja nende arvates) ääretult ebaõiglane, kui üks sai (ringi aja võrra) rohkem arvutis olla kui teine.

Hetkel on meil (laste soovil) tagasi süsteem, kus neil on iga päev teatud arv tunde lubatud arvutis olla. Aga see ringisüsteem jäi kehtima ja lisaks soovisid nad ka süsteemi, et kui üks enne teist õuest tuppa tuleb, siis peab ka teise ära ootama enne arvutisse minekut.

Põhjuseid ilmselt mitu, miks nad nii soovivad. Üks on see, et kui üks on arvutis, siis tekib teisel ka kole tahtmine sinna minna. Nii et kurb on kõrvalt vaadata kui teine mängib ja ise ei või.
Teine põhjus on see, et nad mängivad mitmeid mänge koos. Nad on erinevate arvutite taga ning mängivad mängude online mulitplayer versioonis. Näiteks Minecraftis (üks nende lemmikuid) ehitavad nad praegu kahekesi koos suurt küla. Ja vahepeal tulevad onlines muud sõbrad ka nendega koos mängima. Sellise koosmängimise jaoks on ka neile hea, kui arvutiaega ühiselt kasutatakse.

Aga kõige olulisem on see, et need on laste endi pool soovitud reeglid :)