Blogimise (mitte)vajalikkusest

Pikk paus blogimisest ei ole põhjustatud mingitest välistest tegemistest vaid puhtakujuliselt sisemisest blogimise vajaduse puudusest. Ja see on minu jaoks olnud üsna kummastav kogemus kogu minu (vähese) blogimise ajaloo käigus.

Seega sai natuke aju kurnatud blogimise teemalise mõtisklusega. Et miks ma üleüldse blogima hakkasin ja miks see mulle varem on nii vajalik tegevus olnud ja kuidas siis nii, et nüüd hoog üle on läinud.

See, et hoog on üle läinud, ei ole minu kui naisterahva (ja eriti minu) puhul midagi üleliia üllatavat loomulikult. Naisterahvastel ongi ju põhiseaduslik õigus ja kohustus iga viie sekundi järel oma soove ja arvamusi muuta (kuidas muidu see maailm huvitav ja põnev püsiks.. ah?). Aga siiski-siiski suutsin ma oma peanupukeses mingeid võimalikke korrelatsioone erinevate nähtustega tuvastada.

Kui ma blogima hakkasin, siis oli mängus kaks suuremat tegurit. Esiteks oli koduõppe teema sel hetkel minu jaoks midagi väga müstilist, põnevat ja aktuaalset. Ma olin ise enne lõpliku otsuse tegemist (ja ka pärast selle otsuse tegemist) paaniliselt netist informatsiooni otsinud, et aru saada, kuidas see värk ikka käib ja kas minu lapsed jäävad ikka normaalseteks ja kas meie pereelu jääb ikka normaalseks ja kas lapsed ikka arenevad ka ja mis-värk-sellega-üldse-on. Välismaa keeles sai igasugu asju lugeda, aga väga tundsin puudust kohaliku kontekstiga informatsioonist. Suureks abiks olid Merje ja Anneli blogid ja artiklid, kust julgust sai, kuid nemad olid oma jutte kirjutanud juba kogenud tegijatena, ehk siis sellist alguse-hirmu ja sisseelamise poolt nende juttudest kätte ei saanud. No ja kuna ma olen tegelikult edev inimene ja tükk aega mõtlenud, et kui oleks midagi asjalikku öelda, siis prooviks ka blogi teha... siis oligi selge, et nüüd tuleb asi ära teha. Ja kuna teema oli enda jaoks uudne ning igasuguseid "avastusi" tuli väga palju ja väga tihedalt, siis oli ka millest kirjutada.

Teine aspekt blogipidamisel oli selline, mida vist ei oleks ilus kõva häälega välja öelda... aga no ma siis ütlen. Nimelt oli see tegevus, mille taha ma sain peituda igapäevaeluliste kohustuste eest (lugege: põnni eest hoolitsemise eest). Ehk siis kui päevad koosnesid imikuga tegelemisest ja "oma vaba aega" praktiliselt polnud, siis oli nii hea vabandus ennast ekraani taha kleepida ja öelda, et "ma tegelen blogiga, ma hetkel ei saa".

Nojah - enamasti tegelikult küll toimus sel perioodil postitamine hilistel tundidel, kui põnn juba magas. Aga siiski oli tegu põnniga seotud maailma "vahetamisest". Põnniga tegeleda on väga lahe ja tore ning emotsionaalselt pakub beebi tohutult. Aga vot mis jääb ilma stimulatsioonist on see aju mõtlev ja analüüsiv osa. Ja mina tundsin sellest puudust. Nii siis oligi võimalus mingilgi määral intellektuaalseid omadusi rakendada midagi väga vajalikku minu jaoks sel hetkel (siin muidugi jääb lahtiseks teema, kui intellektuaalne on blogipostituste kirjutamine, aga igal juhul on ta skaalal mähkmete vahetamisest ja imetamisest intellektuaalselt nõudlikumate teemade poole).

Nii et jah... teema uudsus enda jaoks ning vajadus "koduperenaise" maailmale lisada midagi intellektuaalset stimuleerivamat olid minu jaoks selgelt vedavad stiimulid. Lisaks oli siin ka missioonitunne koduõpet kui (minu arvates) normaalsete inimeste (minu arvates) normaalset valikut pisut laiemalt tutvustada.

Nüüd aga...

kõigepealt oli see nädal, kus mees oli põnniga koos ära Austrias. Mul oleks olnud tohutult võimalusi istuda ja kirjutada (pärast neid esimesi päevi mil ma lihtsalt magasin ja magasin ja magasin). Aga nüüd oli olukord nii, et ma sain üle pika-pika aja lihtsalt logeleda... ja kui muidu oli blogipidamine mingil määral puhkus päevastest kohustustest, siis nüüd oleks blogimine olnud mitte puhkus vaid puhkuse katkestamine... ja nii see asi minust puutumata jäi.

Nüüd on mees ja põnn tagasi ja elu käib edasi. Aga otsest vajadust ikka kirjutamiseks pole olnud. Ja see on väga hästi seostatav minu algsete kirjutamisvajaduste põhjustega.

Koduõppe uudsus ja müstilisus on minu jaoks suuresti kadunud. Ma ei väida, et ma oleksin mingisugune guru... ohei... meil on avastamist veel palju ja palju. Ja ma pole ka mingil juhul kuidagi pettunud koduõppes... ohei, ma olen järjest enam veendunud, et see on suurepärane asi kogu meie perele ning lastele. Asi on lihtsalt selles, et meil on tekkinud oma rütm ja oma süsteem ning hetkel oleme me selle juurde enam-vähem pidama jäänud. Jah, vaiksed mugandused toimuvad, sest tegu on siiski individuaalse asjaga, kuid süsteem kui selline hetkel funktsioneerib ja seega pole ka midagi uut ja põnevat kirjutada.

Ära on kadunud ka vajadus intellektuaalse lisastimulatsiooni järele. Seda siis seoses ülikooliõpingute jätkamisega. Sügissemestril sai aineid võetud üsna tagasihoidlikult ja eksamid kenasti ära tehtud. Kevadeks plaani tehes võtsin endale topeltkoormuse, sest mul on ju tehtud kahe sügissemestri ained ja mitte ühtegi kevadsemestri ainet. Nii et nüüd siis on plaanis sisuliselt kahe aasta kevade ained korraga ning lisaks ei suutnud näppe eemal hoida ühest esmakordselt loetavast IT magistrite loengust, mis mulle suurepäraselt istub. Nii et jah... kui sügisel oli kokku 7 ainet, siis nüüd olen plaanis teha 15. Ja see pakub piisavalt intellektuaalset stimulatsiooni - isegi et enam kui piisavat, nii et aju vahepeal lausa huugab.

Pikk jutt, millega tegelikult ei olegi muud asjalikku öelda kui lihtsalt välja vabandada, et nüüd ilmselt hakkab igasuguseid tekste tulema harvemalt. Aga see-eest ma katsun ikka vahepeal midagi asjalikku ka öelda. Tegelikult isegi paar mõtet on, millest tahaks kirjutada... aga see peab ootama kuni aju huugamisest puhkust saab...

Be careful what you wish for...

.. because you may get it...

Taaskord tuleb tunnistada, et see kuldlause kehtib. Eilse postituse lõpetasin õhkamisega, et loodetavasti ma kunagi ikka saan omale selle magamise-lugemise-koristamise nädala. Noh.. jah...

Päev oli kõik kena ja tore, asjad pakitud ja ootasime, et sõber Tallinnast teele saaks asuda. Tegu oli ju reede õhtuga ning loomulikult olid kõik Tallinn-Tartu bussid pilgeni täis. Ma ei teagi, mitmenda peale ta lõpuks mahtus, aga ei olnud see ei esimene ega teine, kuhu ta ajaliselt jõudnud oleks.

Kõik oli kena selle ajani, kui tuli reaalselt meil hakata kodust välja minema... siis hakkas minul paha. Korraks isegi mõtlesime, et jään ikkagi koju... siis vaatasin poja kurba nägu seda uudist kuuldes ja otsustasin, et võtan ennast ikka kokku. Tõmbasin ennast rohtusid täis, pakkisime asjad autosse ning asusime Tartu poole teele. Seal korjasime bussijaamast sõbra peale, siis sõitsime teise sõbra poole ja korjasime tema peale, seejärel mehe ema juurde ja korjasime tema peale. Iga kord natukene pakkisime ka asju ja sättisime bussis elamist mugavamaks.

Sageli on mul nii, et kui paha on olla, siis toredate inimeste seltskonnas juttu ajades läheb paremaks. Ja need, keda me peale korjasime, olid väga toredad inimesed... sellised, kellega läheks iga kell luurele. Aga hoolimata mõnusast lobisemisest ei hakanud mul paremaks minema. Hoopis vastupidi... järjest hullemaks. Mehel olid mõned asjad maha jäänud ja sõitsime uuesti meie poolt läbi... ja siis uuesti kodu poole sõites sain ma aru, et pole mõtet kangelast mängida ja läbi halva olemise head nägu teha.

Mina pole küll alpinist, aga ma saan täiesti aru nende põhimõttest, et väga oluline on mõista, millal tuleb tagasi keerata. Olgu tipuni kas 100 või 10 meetrit - kui on vaja tagasi keerata, siis on vaja tagasi keerata, et mitte korraldada jama endale ning oma meeskonnale (kes muidu peab sind alla tirima).

Nii tuligi tunnistada, et mul on ikka nii halb olla, et pole mõtet reisi kaasa teha. Sõit oleks kestnud vähemalt 24 tundi... selle käigus oleks olemine saanud minna ainult hullemaks. Ja minna Austriasse haige olema... see pole ka just eriliselt lahe väljavaade. Seega siis astusingi kodus bussist välja. Poeg otsustas ka siis koju jääda. Tema asjad olid eraldi kotis, need võtsime ka välja. Minu asjad olid mehe ja põnni asjadega suures kohvris... need siis käivad minu eest Austrias ära, ei olnud mõtet selle paari riidejupi pärast kohvrit hakata laiali lammutama.

Väga imelik oli koju jääda ausaltöeldes. Esimene tund aega oli tunne, et midagi on väga valesti... lisaks siis halbolemise tundele. Nüüd on öö möödas ja tuleb tunnistada, et väga õige otsus oli. Mul on praegu veel halvem olla kui õhtul ja ma ei kujuta ette, milline see olek oleks olnud öö läbi bussis sõitnuna.

Nii et jah... sain mida soovisin... see, et ma vahepeal jõudsin ümber mõelda ja tegelikult oleks väga tahtnud minna... noh, selle kohta on see teine ütlus naervast jumalast ja inimeste plaanidest. Aga eks ma siis katsun praegusest seisust parimat võtta. Korralikult välja puhata ja ehk tervekski saada... lugeda... kahjuks küll jäid kõige huvitavamad plaanis olnud raamatud kohvrisse, aga see pole probleem... lugemist ootavaid raamatuid on kodus riiulid täis. Ja kui juba tervem, siis saab mõelda kodu peale ning ehk jõuame ka lastega midagi lahedat koos teha.

Tasa ja targu... oleks ainult...

Tänane päev on olnud tõeline muutuste tormimöll. Hommik algas sellise teadmisega, et mees sõidab oma sõbra ja töökaaslastega Austriasse suusatama ning võtab põnni ja oma ema lapsehoidjana kaasa.

Algne plaan oli küll olnud selline, et põnni ja ämma asemel oleksin pidanud mina seal olema. Ja vahepealne plaan oli selline, et reisile lähen mina ka (koos siis põnni ja ämmaga). Need olid siis mõne päeva tagused plaanid. Põnn tuli mängu seetõttu, et minu isa, kes muidu oleks põnni hoidma jäänud koju, jäi ka kenasti haigeks. Nagu me tegelikult siin vahepeal kõik olime - korralik 39+ palavik ning kole kurguvalu ja köha.

Minu mittemineku plaan tulenes asjaolust, et mul veel ikka haiguse järelnähud ning tegelikult viimasel paaril päeval vaikselt hullemaks taas hakkas minema. Eks siin haigete laste kõrvalt ise ju ei saanud eriti tervenemisega tegeleda. Ja nii ma pean tunnistama, et kui mul oli kaalukausil nädal Austrias suusatamist (koos unetute öödega tänu põnnile) või võimalus vedeleda nädal aega lihtsalt kodus, magades, lugedes ja koristades... siis ma täielikult kaldusin jah ütlema koristamisele... no tegelikult küll peamiselt magamisele... ja lugemisele... aga samas tuleb tunnistada, et väljavaade võimaluseks teha kodus üks korralik suurkoristus, nii et saab vahepeal asju tõsta hunnikutesse ja sorteerimisele, nii et ei tule ühed pisikesed abikäed omapoolset sorteerimist tegema... see mõte tundus väga ahvatlev.

Nii et jah... selliseks piduriks olin järsku muutunud, et eelistasin kodus vedelemist Austrias suusatamisele... mis tuli mulle endalegi üllatusena....

Aga niipalju siis plaanidest. Lõppseis on hetkel selline, et plaanikohaselt läheb Austriasse mees, põnn ja ämm ning mehe üks sõber. Minemata jäävad mehe kaks töökaaslast, kes jäid haigeks. Ning kuna nii kiirelt asendusliikmeid lihtne just leida ei ole, siis lähen ikkagi ka mina ning lisaks haarame poja ka kaasa. Tütar oleks ka mahtunud, aga ta on ikka veel haigusest nõrk ning ei soovi tulla. Ning teadmata on see, kas suudab ree peale hüpata veel üks meie sõber, kes praegu otsib omale Tallinnasse koertele hoidjat ning tegelikult peaks otsapidi Tallinn-Tartu bussis olema. Ma ei hakka kõikide nende päeva jooksul läbi käinud variantidele mõtlemagi. Üks lemmikvariant oli plaan haarata kaasa üks poja sõber, aga tema oli ka just äsja haigeks jäänud ja 38+ palavikus.

Ühesõnaga tegelikult on terve see nädal olnud logistika ja planeerimise ja plaanide muutumise karusell, mis sai alguse sellest, kui vanaisa haigeks jäi... sellest päevast peale pole vist ühtegi päeva olnud, kus plaanid muutunud pole või muutused õhus pole olnud. Ja tegelikult mulle meeldib, kui asjad on rahulikud ja selged :)

Tegelikult ma pean tunnistama, et kui ma üksi reisin, siis pole mul ootamatuste vastu mitte kui midagi. Aga vot lastega reisides tahan ma rohkem planeerimise ja läbimõtlemise aega. Samas tuleb endale õlale patsutada, et ootamatult lihtsalt läks täna see ümberplaneerimisega seonduvate logilistiliste ja pakendamisalaste manöövrite tegemine. Eks ole neid laste asju juba piisavalt pakitud / aidatud pakkida, et mingi rutiin on selles osas tekkinud. See on muidugi positiivne.

Ahjaa... pojal pole veel suuski (tuleb rentida) ning kui mehe sõber jõuab ree peale, siis tuleb tallegi varustus hankida... ja tegelikult oli plaanis juba tunni aja eest teele asuda... noh, hea kui kuue paiku minema saame tegelikkuses.

Ehh... loodetavasti saan kunagi ka oma magamise-lugemise-koristamise nädala... aga tegelikult tuleb tunnistada, et suusatada on muidugi lahedam kui koristada...

Hingetõmbepäev

Nädalavahetus oli oma eksamite ja haigustega suht hullumeelne. Viimaseks eksamiks õppides oli pea juba nii paks, et ei suutnud uut infot vastu võtta. Ja sellest oli kahju, sest tegu oli väga laheda ainega. Üldse pean ma tunnistama, et sain selle eksamiperioodiga aru, kuiväga psühholoogia eriala ja õppimine üldse mulle ikka istuvad. Suurim äratundmine tabas mind paar päeva enne Rootsisõitu öösel kella nelja ajal. Järgmisel päeval oli eksam ja ma tean suurepäraselt, kui oluline on eksami edukaks sooritamiseks korralikult väljapuhanud aju. Aga mina istusin ikka ja lugesin sügaval öösel ühte ingliskeelset antud teema õpikut. Ja ma ei lugenud seda selleks, et eksamil edukam olla - ma olin muu materjali juba läbi töötanud ja teadsin suurepäraselt, et need mõned faktid, mis mulle sealt raamatust lisaks meelde jäävad, ei ole eksamil sugugi nii määravad kui magamatusest uimane aju. Ma ei suutnud lugemist lõpetada selletõttu, et see raamat oli nii paganama põnev. Kusjuures siinkohal pean ma tunnistama, et seda ainet õppima asudes ajas see mul aju nii krussi, et mulle tundus, et see teema mulle küll kuidagi kohe ei istu.... jumal tänatud, et naisterahvana on mul põhiseaduslik kohustus vähemalt viis korda minutis oma arvamust muuta :)

Öösel vastu tänast saatsin lõpuks teele ka oma viimase kodutöö, mis oli tegelikult tähtaja ületanud, aga õppejõud aktsepteeris minu selgitused ja pikendas tähtaega - on hea, kui vastas on inimlikud inimesed... kuigi sellest sain ma juba eelmine kord ülikoolis käies aru, et kui inimestega suhelda inimese moodi, siis nad ongi inimlikud... nii mõnigi kord sai "ära räägitud" õppejõud, kes teiste tudengitega vägagi suurt jäikust üles olid näidanud - no näiteks võib tuua ühe aine, kus mina läksin rääkima viimasel seminaril, et mul on kõik semestri tööd tegemata ja kas ma võin need enne eksamit ära esitada... mul lubati... sellest teada saades oli väga nördinud üks noormees, kelle üks töö oli tagasi lükatud, sest ta hilines selle esitamisega kaks tundi... nii et jah.... inimestega suhtlemine on ka kunst :)

Nii et sügissemester nüüd õnnelikult selja taga ning kevadsemestriks ained paigas. Siinkohal ma edasi mõelda ei taha, sest kevadesse sai kaks korda rohkem aineid kui sügisel oli - mul nimelt ju läbitud kaks sügissemestrit aga ei ühtegi kevadet, sest vahele tuli poolteist aastat akadeemilist. Ja kuna tahaks lõpetada järgmisel kevadel, siis tuleb nüüd kahe aasta ained sisuliselt korraga ära teha.

Seda arvestades kasutan praegust hetke täiega puhkamiseks. Täna on siis meil kõigil üks lebopäev. Lapsed tegid ka eile osaliselt kahe päeva asjad ette ära, nii et täna jäi neil teha ainult üks väike asi ja nüüd saavad ka nemad nautida lebopäeva, kus ei ole vaja kuhugi minna ega midagi erilist teha (näiteks kodu koristada - mis tegelt vajab hullult koristamist, sest ma pole sellega tegelemiseni jõudnud... aga naudin oma tänast puhkepäeva - küll mustemas kodus kui mulle meeldiks - ja hakkan järgmistel päevadel jälle asjalikuks).

Aga mida meie kontekstis tähendab, et lapsed "tegid ette ära". Sai nendega eile just arutatud, et kuna meil on välja kujunenud üsna toimiv süsteem (khani akadeemiast iga päev "review" varem tehtud matemaatika asjadele + üks uus matemaatika teema + üks uus programmeerimise vidoe koos koodi näppimisega, lisaks hispaaniakeelne multikas + endavalitud sõnade otsimine juurde + iseseisev uurimustöö kokkuvõtva teksti ja pildiga), siis selle alusel on tegelikult ka teada, mis on iga päeva ootused. Ja kui nad tahavad, siis võivad teha mitme päeva jagu "ootusi" mõnel päeval ära, siis saavad järgmistel (juba "tehtud") päevadel vabamalt võtta. Siin tegime kindla reegli, et asjad tuleb ette ära teha - seda varianti ei kasuta, et "ma täna ei viitsi teha, ma teen homme järele". Ja kokkulepe hakkas kohe tomima, eile tegid lapsed kahe päeva jagu asju ära ja on täna oma usinuse vilju rõõmuga nautinud.

Homma jälle asjalikumaks... aga täna puhkame...

Mr. Murphy külaskäik

Tuleb tunnistada, et härra Murphy pole meid juba pikka aega külastanud... või ei ole ma osanud teda märgata. Kuidagi mõnusalt on asjad kulgenud ühesõnaga. Aga noh... ju ta siis hakkas häbenema, et nii kaua nägu näidanud ei ole...

Või mida muud saab öelda, kui just sel nädalal, kui mul on neli eksamit tulemas ja õppimiseks korralik plaan tehtud, otsustab põnn haigeks jääda. Ja mitte niisama, vaid ikka palaviku ja nohuga - nii et uned on häiritud ja päevad on virilad. Selge see, et sellist põnni ei saada vanaema juurde hoidmisse ega lastega mängima, vaid et ta klammerdub minu külge. Ja kuna tema just psühholoogilise teadusliku materjali vastu veel eriti huvi ei tunne, siis ei ole ka väga võimalik temaga koos õppetööd teha.

Nii ma siis olengi nüüd päevad otsa ühte väikest jorri lohutanud ning öösiti üritanud jupikaupa õppida. Kui põnn taaskord ärkab, siis toob mees ta minu juurde - natuke istume ja joristame ning siis läheme magama tagasi. Magama jääb ta õnneks küll suht hästi. Nojah väljaarvatud täna, kui ta ei tahtnud üldse magama jääda ei lõunal ega nüüd õhtul - lõunal ta see-eest magas üle pika aja ühe põhjalikuma une, loodetavasti siis tuleb ka ööuni parem kui eelmistel öödel).  Tundub, et hakkab otsast terveks saama. Täna ei olnud ka palavikku eriti tunda.

Tuleb tunnistada, et vanadus annab ikka tunda. Nooruses võisin vabalt mitu ööpäeva järjest tööd teha ja polnud hullu midagi. Praegu ma tegelt lähen kuskil pärast kahte juba magama ära - nii et öö läbi õppimisest pole juttugi... Ok, siis tuleb veel ülejäänud öö põnniga tegelemise hakitud uni, aga siiski... See totaalne kurnatus, mis mind täna valdas, oli ikka sutsu üllatuseks. Samas vist katsub see viirus ka mind oma haarade vahele saada. Poja ka juba sai... vähemalt osaliselt...

Eks vaatab, kas suudame härra Murphy nüüd teele saata ja kas õnnestub lapsed terveks saada ning ehk ikkagi ka eksamiteks piisaval määral valmistuda.

Pöidlad pihku igatahes...

Tagasi suusareisilt

Eetris olnud vaikus tähendas seda, et meie tegelesime perekondlikult värskes õhus sportimisega. Käisime nimelt kogu perega Rootsis suusareisil. See aasta siis Are suusakeskuses (tegelt siis peaks selle "A" kohal olema rootslaste väike ringike, aga ma seda tähte ei hakka arvutisügavustest otsima), mis on ka Rootsi kõige suurem suusakeskus. Väga lahe oli. Nõlvasid oli palju ja loodus oli ime-ime-imeline. Ma pean tunnistama, et sealsed vaated olid tõesti hämmastavad, nii et üsna sageli kuulsid lapsed minult korraldust, et "nüüd teeme ilusa vaate nautimise peatuse" :) Ja ilma saime seal ka igasugust - sinna saabumisel sadas jäist vihma ja olid kerged plusskraadid, viimasel päeval mäel olles lubati tundide kaupa imetleda päikesesammast ringhaloga ning ärasõidupäeval oli -24 kraadi.

Eelmine aasta oli tütar see põhiline mägedest allakihutaja ja poeg võttis natuke ettevaatlikumalt. See aasta aga oli juba poeg see, kes väga võimsalt sõitis ning tütar võttis see aasta rahulikumalt. Seda enam, et korra offroadi sõitma hakates (jaaa... ta juba eelmine aasta armastas raja kõrvalt väikseid lisatiire metsa sisse teha - küll ikka sealt, kust oli kellegi jägi juba näha) sattus ta alasse, kus all oli pehme lumi ja peal kõva koorik... ja kui siis suusk sinna kooriku alla lipsas tuli väga äkiline peatus. Ma läksin talle pahaaimamatult appi ja minu suusk tegi sama triki. Nii me siis koos seal käntsas olime. Mul oli küll juba hoog maha võetud, nii et polnud eriti hullu. Tütar oli aga selle lennu teinud täishoo pealt, nii et sai üsna korraliku lopsu. Kiivrid olid meil muidugi peas, nii et midagi liiga hullu ei juhtunud ja pärast üsna pikka kosumisepausi sõitis ta ikka omal jalal alla ära. Sealt siis viisime ta koju ära ja järgmised päevad ta otsustas pigem vaikselt toas taastuda.

Poeg aga pani see aasta selliseid kiiruseid peale, et mul oli ühel korral tegemist talle järele jõudmisega. Siinkohal vist tuleb ära mainida, et kui me mehega Austrias sõidame, siis üldjuhul oleme meie need, kes teistest inimestest mööda kihutavad (ettevaatlikult, et mitte ohuolukordi tekitada). Nii et see, et poeg juba meie tempot arendab, oli suht ehmatus. Ok, see hetk oli mul tegelt jalg juba päev otsa sõitmisest suht löts ja põlved kergelt valutasid - aga no tema oli minuga sama kaua ju sõitnud. Kas siis tõesti vanadus hakkab juba niimoodi tunda andma :) Eks ma natuke palusin tal järgmine päev rahulikumalt võtta, sest ega tehnika tal veel hästi selliseid kiiruseid pikalt välja ei kannata. Aga tore ikkagi, et tal naudingut pakub see asi. Korra käis tema ka korraliku käntsu ära. Üks jupp nõlva oli jäine ja seal kõrval kohe pehme lumi. Suusk jäi pehmesse kinni ja nii ta seal tegi kolmekordse kukerpalli jäisel nõlval. Ma ehmatasin üsna ära, aga tema ütles rahulikult et pole hullu ja tuli ilusti üles. No kiivrid on ikka ühed väga tänuväärsed asjad mäe peal.

Nii et jah... spordinädal on nüüd tehtud... hakkame siis vaikselt uuesti kodusesse ellu sisse elama.

Kahjuks jäi selle reisi tõttu osalemata koduõppe talvepäevadel, kus nimekirjade järgi oli väga palju osalejaid. Sellest mitteosalemisest on tõsiselt kahju, sest juba eelinfost tundus, et tegemist tuleb väga ägeda üritusega. Kahjuks sai reisiaeg paika ja majad bronnitud juba suvel, siis veel koduõppe talvepäeva aega paigas ei olnud. Eks tuleb välja nuputada, et kuidas järgmistel aastatel teha, et ikka koduõppe talvepäevadele ka jõuda. Seda enam, kui nad jätkuvalt nii lahedad tulevad (nagu nad loodetavasti tulevad).

Aga et kui keegi seal talvepäevadel käis, siis igasugused kommenteerid oleks äärmiselt teretulnud.

Poolteist aastat koduõpet

Viimane aasta on olnud võrratu. Ja kaks alustala selle jaoks on olnud minu pere (eriti mees) ning koduõpe.

Misiganes nurga alt ma eelmise aasta peale mõtlen, siis tuleb tunnistada - see oli üks parimaid aastaid kogu mu elus.

Ma magasin hommikuti nii kaua kui ma tahtsin (ok, kuskil poole kümne ajal põnn ikka ajas üles - aga see on täiesti talutav juba).

Lapsed olid hommikuti rõõmsad ja hakkajad. Erinevalt nendest mustade silmaalustega ringiõõtsuvatest tuimadest zombidest, kes nad kooliajal hommikuti olid.

Kogu pere on olnud suuresti hea tervise juures. Erinevalt taas varasematest aastatest, kus nii minul kui lastel on tavaliselt ikka üks viirushaigus teist taga ajanud kogu pimeda perioodi.

Stress on muutunud pidevast pereliikmest harvaks külaliseks. Kuna nii mina kui lapsed oleme väljapuhanud, ei pea kiirustama kuhugi kellaaja peale ning ei oma üldjuhul mingeid tähtajalisi kohustusi, siis ei olegi nagu millegi peale enam stressata.

Meil on aega... aega tegeleda lahedate asjadega ja sel hetkel kui see meile meeldib. Ja lisaks sellele on meil aega omavahel suhtlemiseks... ja ka aega eraldiolemiseks. Minu ajast suur amps läheb küll muidugi põnniga tegelemisele... aga see-eest on suurematel lastel aega. Arvutage ise... kui nad magavad umbes 10 tundi päevas ja õppimisele kulub tund-poolteist, siis ikkagi on neil iga päev üle 12 tunni vaba aega endale meelepäraste tegevuste tegemiseks... pole paha, eksole...

Ja üks suur ja tore märksõna 2012 aasta kohta... reisimine, reisimine ja veelkord reisimine. Kus siis käidud sai:
* Kogu perega Rootsis suusareisil.
* Mehe, põnni ja vanaisaga Austrias suusareisil. Põnn oli kaasas, sest oli ilma meieta kojujäämiseks veel liiga pisike. Suuremad lapsed olid komandeeringus oma lemmiktädi juures.
* Mees aitas koos sõbraga ühte purjekat Saksamaale viia. Lõppsiht oli sellel purjekal muidugi veel kaugemal - teisel pool suurt lompi ja eks pakuti neilegi võimalust edasigi kaasa sõita, aga õnneks ta ikka ilma minuta seda ette võtma ei hakanud. Mina see-eest sõitsin autoga neile Saksamaale järele ja noppisin sealt peale.
* Mehe ja lastega purjereis Tallinnast Kihnule ja Kihnuga tutvumine. Eriti uhke oli muidugi kuuvalgusel rikkis mootoriga vastutuult sadamasse sisenemine...
* Mees osales Muhu Väina purjeregatil. Käisime teda Pärnus teele saatmas ning Haapsalus kogu perega tere ütlemas. Vanaisa viis sealt lapsed Tallinnasse (taas lemmiktädi juurde) ja mina sain kah paar regati etappi kaasa teha. (Siinkohal tulebki mul meelde, et kevadel sai ju kaptenieksam ära tehtud, aga paberid on siiani välja võtmata... no eks tuleb uurida, kas saab veel või tuleb uuesti eksami jaoks mälu värskendama hakata).
* Mehe ja lastega purjereis Gotlandile, Visby keskaja festivalile. Sellest reisist tahaks küll esimese poole ära unustada, aga eks niimoodi targemaks saadaksegi. Kuidas ma muidu teaks, et kui ikka miski sees ei seisa, siis on kõige parem süüa mahlaseid puuvilju... niimoodi on vähemalt oksendamise ajal hea maitse suus :)
* Mina lastega Türgis päikesereisil.
* Mehe ja lastega ja mehe emaga uue bussiga Hispaaniasse vanaisale külla. (Nojah, enne seda käis mees supsti Saksamaal seda bussi toomas ka muidugi...)

Ma ei anna pead, et midagi ära unustasin... aga jah.. mingi hetk oli õhus ka lapsed Saksamaale kaasa võtta kui mehele sinna järele läksin ja lapsed avaldasid arvamust, et ega nad väga tegelt ei taha kaks ööpäeva (edasi-tagasi arvestuses) sõita, selleks, et paar tundi kusagil meelt lahutada. Ja kui ma alguses olin üllatunud, et lapsed välismaale ei taha, siis jah, nende graafikuid vaadates on arusaadav, et kodus olemisel on ka täitsa omaette väärtus juba... Siia otsa siis mitmed teatriskäigud, kinoskäigud, pojal Ahhaa öölaagrid, sugulastel külaskäimised, omad trennid-ringid, Ahhaad-Aurad-batuudikeskused jms, sõpradega koos mängimine jne jne.

Ja uus aasta tundub üsna samasugune olevat... kindel on juba suusareis Rootsi, kuhu mõne päeva pärast teele asume... õhus on teema mehega suusareisist Austriasse (hetkel veel päris kindel pole), siis on juba plaanis üks Iisraeli reis, plaan taas Soome kulda kaevama minna, loomulikult suvel võimalusel ikka varvas purjeka peale tõsta jne jne jne....

Eks me reisiks kindlasti siis ka kui lapsed koolis käiks. Õigem oleks öelda, et reisisimegi. Aga praegu on koduõpe andnud selles osas ikkagi palju suurema vabaduse.

Ja tegelikult ongi koduõppe juures üks väga-väga-väga suur märksõna vabadus. Vabadus kellaaegadest. Vabadus tähtaegadest. Vabadus füüsilisest asukohast. Vabadus elu sättimisest koolivaheaegade järgi. Vabadus kogu kooliga kaasnevast stressist. Loomulikult käib vabadusega kaasas vastutus, aga seda vastutust on võimalik sättida oma perele sobivasse vormi. Nii et see sobib kokku pere igapäevarütmidega ning erinevate ajaperioodidega.

Nii et jah... me magame... ja reisime... ja suhtleme... ja mängime... ja sinna vahele ka õpime ja areneme (ja siin ma võin vabalt kasutada "me" vormi, sest ka mina õpin ja arenen... esiteks koos lastega ja teiseks ka ülikoolis oma aineid õppides).

Mida on meile õpetanud poolteist aastat koduõpet? Peamiselt justnimelt oskust seda vabadust nautida. Koduõppe alguses oli hirm vastutuse ees nii suur, et ei osanud veel vabadust täiel rinnal nautida. Samm-sammult oleme lastega selgeks saanud, et nad tõesti arenevad... ka siis, kui me ei tee kodus õpikute ja töövihikutega "koolitunde" vaid läheneme õppimisele teistmoodi. Ma olen vahepeal muretsedes neid riiklike tasemetööde abil testinud ning koolide ja riiklike õppekavade alusel nende taset võrrelnud ja saanud kinnitust, et asjad on hästi... tegelt lausa suurepärased.... nii et mure ja hirm on asendunud julguse ja usaldusega.

Meie elu on kaardinaalselt teine kui varasemal ajal... ja see "teine" on midagi suurepärast. Tegelikult ma  natuke lausa kadestan oma lapsi, et neil nii mõnus elu on (hea ema.. eksole... :) ... aga samas on ka enda elu nii mõnus, et väga palju aega kadestamiseks ei jää :)

Tänu koduõppele oleme me välja astunud tavalisest kella poolt dikteeritud igapäevaelust. Me voogame muu eluga nagu mingis paralleeluniversumis. Ja ma pean ütlema, et olles korra juba siinset elu nautinud, siis kuidagi ei taha tagasi kiirustamist, kohustusi ja pinget täis "tavaellu" tagasi pöörduda. Nii et kui ma nüüd suudan veel välja mõelda, kuidas oma töist tegemist selle paraalleeluniversumi mõõtmetesse mahutada, siis oleks elu täielik maasikas.... ja tegelikult tundub, et olen ka selle väljamõtlemisele väga lähedal... aga eks seda näitab aeg, kas need praegused mõtted ka õnnestuvad ja vilja kannavad.