Arutasin just oma isaga kuuse toomise teemat. Kuna me elame väikeses maalähedases asulas, siis enamasti oleme toonud kuuse lähedalasuvatest metsadest. Viimastel aastatel on selleks üks kinnikasvanud põld, kus kasevõsa vahel kasvavad juba ka väikesed paraja pikkusega kuused. Kuna see on korralik võsa ning puudel niigi trügimist ja valgust vähe, siis ma väga ka ei põe, et sealt puu maha võtame.
Teine variant on võtta elektriliinide alt või kraavide äärest, kust niikuinii aeg-ajalt hooldust tehakse ja kõik mis kasvab, maha võetakse. Oleme arutanud ka varianti hakata plastkuuske kasutama, et elusad puud metsa jääks, kuid siis pole jõulutunne ikka see. Mõned korrad oleme ka linnast kuuse ostnud, aga terve perega koos metsas kuuse järel käimine on väga mõnus traditsioon, mida ma ka kaotada ei soovi.
Aga et siis kuidas sobib kuuse toomine kokku koduõppega. Minu isa sõnadega. Kuuse toomine ise on bioloogiatund, mis muutub ühiskonnaõpetuseks siis kui vahele jäädakse või kehaliseks kasvatuseks väledate jalgade olemasolul, kui õnnestub ära joosta.
Ma juba kujutan ette, kuidas minu isa silkab mööda võsa ja porist põldu, kuusk õlal ning lippab elu eest kodu poole. Vot see oleks lahe õppetund küll :)
2 kommentaari:
(Ma siin ikka vaikselt loen tagantjärgi.)
Mul ka ühtede jõulude ajal hakkas elusa puu pärast süda natukene valutama. Aga plastikut ma ei oska armastada. Tookord sai välja uuritud, et isegi siis, kui praegused jõulupuu tuppa toojad raiuksid endale igaüks ühe puu asemel 7, oleks see loodusele ikkagi vähem kurnav kui ühe plastikkuuse tootmine.
Aga eks see inimeseloom on ise ka üks loodusvara, millese tasub aeg-ajalt üks ilus kuusepuu investeerida.
See 7 kuuse võrdlus on hea - teeb südame kuidagi kergemaks.
Ja tõesti - mulle ka tundub, et selles kuuse toomises ja elusa kuuse lõhnas on jõuludel suur roll ja väärtus. Nii et see ehk vabandab kuuse maha võtmise välja.
Postita kommentaar