Koduõpe ja distsipliin

Koduõppe puhul on üheks hirmuks, et lapsed ei suuda edaspidises elus distsipliiniga hakkama saada ja seetõttu kannatab nende suutlikkus tööd teha.

Mida distsipliin üldse tähendab? ÕS annab vasteks "kindlaksmääratud kord; korrale allumine". Sageli küll mõeldakse ilmselt distsipliini all suutlikkust ennast ebameeldivaid asju tegema sundida.

Oluline aspekt distsipliini juures on see, kes antud "korra" kehtestab. Ehk siis see, kas tegemist on väliselt määratletud korraga, millele tuleb (mõnikord vastu tahtmist) alluda, või on tegemist enda poolt määratletud korraga ehk siis enesedistsipliiniga.

Mõlemad oskused on vajalikud.

Kõik me peame alluma seadustele, mis on selgelt väliselt määratud kord (no ja need, kes seda ei suuda või ei soovi peavad arvestama võimalike tagajärgedega). Enamik meist käib tööl, kus on seatud omad reeglid, millele tuleb alluda ning ülesanded, mis tuleb ettenähtud viisil sooritada.

Samas on alati asju, mida keegi väliselt meie jaoks paika ei pane ja kus tuleb ise omad reeglid kehtestada: mida ja kui tihti sa sööd, kui palju teed trenni, kui palju arendad silmaringi lugemisega või harrastad hobisid, kuidas hoiad oma asju ja kodu korras, kuidas kasvatad oma lapsi jne jne. Nendes aspektides on oluline just enesedistsipliin. Keegi ei sunni meid elama tervislikku, sportlikku, huvitavat elu. Me võime vabalt süüa rämpstoitu ja vedeleda kogu oma vaba aja teleri ees seriaale vahtides. See on meie oma valik ja otsus.

Enesedistsipliin on ääretult vajalik ka loomingulise töö, vabakutselise elu, ja ettevõtlusega tegelemise juures. Siis oled sina ise see, kes määrab ära, mida ja kui palju teha tuleb. Keegi ei hakka firmaomanikule ette kirjutama kui palju ta tööd tegema peab. Ta peab oskama ja suutma seda ise teha. Ja isegi kui teha ettevõtlust endale väga meeldivas valdkonnas, on alati vajalikke tegevusi, mis niiväga meeldivad ei ole, kuid mis vajavad ikkagi ärategemist. Päris elus nendega viivitamine või tegematajätmine tähendab sageli oma ettevõtmise hääbumist.

Kool on kahtlemata väga hea asutus välise distsipliiniga harjumiseks. Tuleb (enamasti ikkagi vastu tahtmist) varahommikuti tõusta. Tuleb täita õpetajate korraldusi ja sooritada nende poolt antud ülesandeid. Kool tähendabki kahtteist aastat tõsist välise distsipliini treenimist. Muidugi treenivad kavalamad õpilased seal ka seda, kuidas distsipliinist kõrvale hiilida, nii et vahele ei jääks. Kes mängib tunnis kaarte, kes lobiseb niisama, kes laseb klassikaaslasel enda eest tööd ära teha, kes teeb poppi. Ajapikku selguvad iga õpetaja juures need piirid ja viisid, kuidas ja mida teha saab.

Samas jääb koolis puudulikuks enesedistsipliini osa. Ülesandeid täidetakse ikkagi just "õpetaja jaoks" ning täpselt etteantud tähtaegadeks. Kui paljusid kooliõpilasi (ja tudengeid) te teate, kes teevad vabatahtlikult (st ilma vanematepoolse ütlemiseta) referaate ja kirjandeid ära varem kui etteantud tähtaeg nõuab? Kindlasti neid on ja ma imetlen selliseid inimesi. Mina olen igatahes üks neist "viimasel minutil" asjade tegija kooliajast saadik ning sellest harjumusest on sigaraske lahti saada.

Koolist lahkuv õpilane on harjunud, et talle määratakse vajalikud tegevused teiste poolt ette. Ja siis on väga keeruline äkitselt hakata vastutustundlikuks täiskasvanuks, kes peab ise oma elu eest vastutama ja ise otsustama, mida teha.

Kuidas on aga lood koduõppe ja distsipliiniga. Kas koduõppel olevad lapsed on täielikult distsipliinivabad ning ei suuda hakkama saada ei välise distsipliiniga ega enesedistsipliiniga?

Hommikul vara vastu tahtmist üles tõusma koduõppel tõesti ei pea. On muidugi peresid, kus ikkagi tõustakse kella peale ka koduõppel, aga meie peres igatahes seda kommet ei ole. Jah, on mõningaid üksikuid päevi, kui läheme reisile vms ning siis tuleb kella peale tõusta, aga see pole igapäevaelu osa.

Küll on aga koduõppel mitmeid erinevaid kohti, mis lastes distsipliiniharjumust tekitavad.

Kui laps käib mõnes trennis või ringis, siis peab sinna ikkagi õigeks ajaks kohale jõudma. Või kui minnakse kinno, teatrisse, sõbra sünnipäevale vms. Nii et kellaaja järgimise distsipliin on olemas.

Kui ema ütleb, milliseid harjutusi või õppetükke teha tuleb, siis tuleb neid ka teha. Nii et väliselt etteantud ülesannete täitmise distsipliin on olemas. Ja mis kõige hullem - ei ole võimalik salaja viimases pingis kaarte mängida või omavahel lobiseda, nii et õpetaja ei märka. Kogu aeg, mis on õppetööks kulutatud, tuleb ka õppetööga tegeleda. Nii et selles osas on distsipliin isegi et suurem kui koolis.

Kodus õppimise juures on üks väga suur segav element võrreldes kooliga. Koolis olles on laps täielikult õppimisele pühendatud keskkonnas ning muid segajaid (välja arvatud klassikaaslased :) on vähe. Kodus olles on aga lapsel koguaeg ligiduses kõik tema meelelahutusvahendid (mänguasjad, arvuti), käeulatuses on maiused, aknast paistab kutsuvalt lumi. "Tunni" alustamisel kutsub ema lapse ära mängimise juurest, mis tuleb selleks pooleli jätta.

Tänapäeval on järjest enam moodi läinud kodus töötamine. Olen seda ka ise teinud. Ja kõige raskem osa kodus töötamise juures on enda "kodust väljalülitamine" ehk siis tööle keskendumine koduses keskkonnas. Tööl olles on selge, mille jaoks sa seal oled (lisaks muidugi töökaaslastega lobisemine), kuid kodus peab olema väga hea enesedistsipliin, et ennast töölainele lülitada ja muud kohustused/meelelahutused selleks ajaks kõrvale jätta.

Koduõppelapsed saavad selle raske distsipliiniharjutusega juba maast madalast tuttavaks. Nii et tõenäoliselt suudavad nemad tulevikus paremini ka kodus töötamisega hakkama saada, kui selleks vajadus peaks tekkima. Aga üldises mõttes saavad nad siit õppetunni keskkonnast hoolimata vajalikule tegevusele keskenduda.

Nii et põhimõtteliselt on koduõppel distsipliiniks ja tööharjumuse tekkimiseks palju soodsam olukord kui koolis: õppetöö on intentsiivsem ja vajab pidevat kaasatöötamist ja keskendumist (ei saa teiste varjus kõrvale viilida tegevusest), keskkond on häirivam ja setõttu tuleb harjutada enese väljalülitamist segajatelt ning vajalikule fokusseerimist. Väga kasulikud harjumused igatahes.

Lisaks saab koduõppel olles lapsi paremini rakendada kodutööde tegemisse (sest nad on lihtsalt koguaeg käepärast olemas). Ka meil aitavad nad põrandaid pühkida ja pesta, aknaid ja peegleid pesta, pesu sorteerida, lund lükata, muru niita, lehti riisuda jne jne. Oma asjade ja tubade korrashoiust ning lemmikloomade eest hoolitsemisest rääkimata. Taas head harjutused distsipliiniks ning tööharjumuse tekkimiseks.

Kuidas on aga lood selle vajaliku enesedistsipliiniga? Ühest küljest võib ju tunduda, et kui ema on koguaeg kõrval ja kõik täpselt ette ütleb, siis ei saa mingit enesedistsipliini tekkida. Ja ilmselt see nii ongi, kui ema on koguaeg kõrval ja kõike ette ütleb ja lapsele mingit oma tegutsemis- ja vastutamisruumi ei jäta. Mina katsun seega neile jätta ruumi ja vastutust, et nad ise oma otsuseid teeks ja ka tagajärgedega tegeleks. Asi on pisiasjades, aga niimoodi samm-sammult loodetavasti enesedistsipliin ka areneb.

Kui laps tahab looma, siis on tema vastutus ka selle looma eest hoolitseda. Jah, ma ikka käin piilumas, kas loomadega on kõik hästi, aga üldiselt ma katsun neile loomadega tegelemist võimalikult vähe meelde tuletada, et nad ise vastutaks ja tegeleks. Eks aeg-ajalt ikka tuleb seda meeldetuletamist teha, aga järjest rohkem on juba initsiatiiv nende endi poolelt.

Kui laps võtab raamatukogust raamatu, siis on tema vastutus selle eest hästi hoolt kanda ja hoolitseda, et see korralikult jälle tagasi saaks, kui me uuesti raamatukokku läheme.

Kui me hakkame õppima, siis ma arutan alguses nendega läbi, mis ainetsüklit nad teha soovivad (kui mul endal mingil põhjusel kindel otsus juba tehtud pole). Nende enda otsus ja vastutus siis ka selle valitud ainega tegeleda.

Praegu mul neile iseseisvat õppetööd eriti anda ei ole. Teeme ju waldorfpõhimõttel, et mina räägin teema lahti ja nemad selle järge konspekteerivad ja teevad harjutusi. Küll aga otsin vaikselt võimalusi, kuidas tekitada mingeid lisaharjutusi, mida nad omaette enda poolt valitud ajal teha saavad, et ka siin osas enesedistsipliini vaikselt harjutama hakata. Kokku leppida, mida ja kui palju nad mingis perioodis teevad ja siis lasta neil endil valida täpseid ajahetki.

Kui meil on mingi valdkonnaga probleem (arvuti hakkab elu segama, õppimiseks ei leia päeva jooksul aega, toad on korrast ära vms), siis istume kõik koos maha, arutame teema läbi ning paneme koos paika, mis oleks võimalik lahendus/reegel. Lapsed pakuvad omalt poolt variante (ja väga mõistlikke variante), nii et kui lahendus kokku lepitud, siis nad ka ise peavad sellest kinni.

Nii et on koduõppel võimalik tekitada lastes nii välise distsipliiniga harjumist kui ka enesedistsipliini oskust.

Kas on võimalik selline kodu ja pere, kus lastes kumbagi ei teki? Teoorias ilmselt küll.

Nagu öeldud, enesedistsipliini ei teki niisama ka kooli puhul, nii et selle soodustamiseks peavad kõik pered oma lastega ise tööd tegema. Ja see osa võib puudulikuks jääda nii koolis käivate laste kui ka koduõppel olevate laste puhul.

Välise distsipliini poolt on keerulisem koduõppel unarusse jätta. Kui lapsed üldse mingit distsipliini ei koge, ehk siis mitte mingeid etteantud reegleid ei järgi, siis on suht keeruline selliselt ka vajalik õppematerjal omandada. See torkaks aga koolis "kontrollis" käies silma ning kool saab siis edasisele koduõppele keelu peale panna. Nii et teoorias on võimalik küll koduõppes olevad lapsed ilma igasuguse distsipliinita jätta, aga selline koduõpe ei saa kaua kesta. Vähemalt mitte Eestis kehtivate seaduste järgi.