Käisime eile esmakordselt lastega suusamaratoni lastesõitudel. Korra varem oleme rattamaratoni lastesõidul käinud, aga muudele veel jõudnud polnud.
Täitsa vahva oli. Lapsi oli nagu murdu ja õhkkond oli mõnus. Eks seda põhimuret, et trügimisi ja kukkumisi ja inimkehade kuhilaid oli ikka ka, aga noh, see siis sotsialiseerumise harjutamise alla läheb :)
Lapsed olid tublid ja tulid rahulikult omas tempos raja läbi. Tütrel oli aega veel mulle siin ja seal lehvitada, kus raja äärde neid vaatama-pildistama jõudsin. Poeg oli rohkem sõidule keskendunud. Rada oli 2,2 km, nii et nende jaoks täitsa korralik distants. Saime ju see aasta enne minimaratoni ainult samal nädalal kolmel korral sõitmas käidud nendega. Viimane kord läbisime natuke alla nelja kilomeetri, aga tütar kasutas siis vahepeal koeraekspressi.
Mis mulle selle kõige juures meeldis.
Sai lastega kodust välja massiürituste õhku nuusutama. Mulle üldiselt ei meeldi massis olla, aga sellised üritused on mõnusa õhustikuga ja sellisesse kohtadesse see mass annab omaette väärtuse.
Meeldis näha, et lapsed on asjalikud ja hakkamasaajad. Ei olnud neil muret ega pabinat. Uurisid rahulikult, kuhu minema peavad ja siis sinna ka läksid. Stardirüsinas said ka hästi hakkama. Tütar sai startida lausa teisest reast, poeg natuke tema selja tagant kolmandast või neljandast.
Meeldis see, et said hakkama ebaõnnestumistega. Kukkumisi oli rajal ikka väga palju. Jälge oli ju ainult üks ja ülejäänud rada oli sile uisurada. Kõik muidugi jälge sõitma ei mahtunud ja jäljest väljas oli suht libe. Igasugused kokkupõrkamised, etteastumised, tagant sissesõitmised juurde arvata. Polnud ühtegi hetke rajal, kus mõni laps kusagil pikali polnud. Aga kõik sõitjad olid väga tublid. Ajasid ennast rahulikult uuesti püsti ja sõitsid edasi. Poeg ütles, et tema kukkus kolm korda; tütar ütles, et tema kukkus vähemalt 20 korda :)
Meeldis see, et nad oskasid kaassõitjaid hoida ja nendega arvestada. Tütar aitas ühte väiksemat kukkunud last püsti, poeg võttis tempot maha, et kukkunutele mitte otsa sõita (ja oli pahane nende peale, kes seda ei teinud).
No ja muidugi olen rahul sellega, et nad raja ilusti ühtlaselt läbi sõitsid ja said juurde kogemusi oma jõu jaotamisega pikemal etapil.
Vaatame, ehk jõuame see aasta kõikidele maratoni lasteüritustele. Algus on igatahes tehtud ja emotsioon positiivne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar