Kõigepealt minu isiklik arvamus. Kui Sa ikka ei oska arvutada ja ei saa aru, et sa saad kulutada ainult seda raha, mis sul olemas on, siis tuleb ka tagajärgedega tegeleda. Ehk siis Kreeka keeras omale käki kokku, võtku ja lahendagu see asi siis nüüd ära ka. Selle asemel, et teda niimoodi poputada, tuleks tal lasta euroliidust välja astuda ja devalveerimise teel oma probleemid ära lahendada.
Siinkohal tuleb lisada, et ma totaalselt ei salli praegust maailma poliitikas kehtivat päikesekuninga stiili, et "pärast mind tulgu või veeuputus, peamine et mind praegu valitaks ning selle nimel olen nõus lubama midaiganes ja maksma raha, mida mu riigil tegelikult ei ole, sest kui ma kelleltki raha ära võtan, siis mind ju enam ei valita". Ja niimoodi muudkui võetaksegi laene, et maksta inimestele riigipoolseid summasid (riigitöötajate palku, pensione, sotstoetusi jne jne), milleks tegelikult eelarves vahendeid ei ole. Ärge saage minust valesti aru - kõik need summad on vajalikud, küsimus on lihtsalt koguses. Kui ikka ei ole raha, siis ei saa ka suuri summasid välja käia.
Aga siiski on asjalood sellised, et tuleb nõustuda sellega, et Eesti jaoks on targem hetkel Kreeka toetamises osaleda.
Miks nii?
Väga lihtne. Kuna Euroopa Liidu jaoks tervikuna (ehk siis kriitilise osa jaoks riikidest) on Kreeka toetamine hädavajalik, siis nõutakse seda Euroopa Liidu poolt ka Eestilt. Ja kui Eesti otsustaks toetamises mitte osaleda, siis hakkaks ilmselt tagatoa kuluaarides toimuma tugev surve meie otsusele (ilmselt see muidugi käib ka juba - kui lugeda välja vihjeid eilses Foorumi saates välisminister Paeti poolt väljaöeldus) ning lõpptulemusena jääksime me suure tõenäosusega ilma nii mitmestki euroliiduga kaasnevast hüvest.
Millised need hüved on, millest me niimoodi ilma jääksime?
Kõigepealt on loomulikult eurorahad. Nagu euroblogis on toodud Hannes Rummu sõnad, siis iga kuues euro, mis meil hetkel ringleb, on euroliidust pärit. Aastatel 2007-2013 sai/saab Eesti toetusi 4,6 miljardit eurot; järgmiseks tsükliks on tulemas 4,8 miljardit eurot. See ei ole Eesti jaoks mitte väike raha. Kui see jääb saamata, siis jäävad paljud eurorahadega tehtavad projektid seisma (eriti just teeehitus jms), seal jääb inimestel töö olemata ja palgad saamata. Osad, hädavajalikud tööd, tuleb ikkagi ära teha ja nende jaoks tuleb siis raha leida teistest riigi rahakoti nurkadest, mis omakorda tähendab, et millegi muu pealt tuleb raha ära võtta.
Lisaks on majandusele euroliidus ja rahaliidus olemine väga kasulik asi. Eesti on nii väike, et meid peab toitma eksport. Ekspordi tegemiseks on vaja liigutada kaupa teistesse riikidesse, arveldada teiste riikidega ja ka inimestel liikuda erinevate riikide vahel. Kulud selleks kõigeks on palju väiksemad kui tegu on ühise majandusruumiga, kus ei ole tollimakse ja -protseduure, ei ole valuutavahetusele kulusid, ei ole viisatasusid ja passijärjekordi. Rääkimata teatavast usaldusväärsuse garantiist, mida euroliitu kuulumine annab ja mis seega välisriikidega kauplemist soodustab. Konkreetset numbrit ei oska välja tuua, aga reaalne rahaline kahju selliste võimaluste kadumisest oleks üsna korralik.
Kolmandaks on otsene mõju ka meile eraisikutena. See tähendab kõikidele, kes vähegi välismaal käivad. Samamoodi on tänu eurotsoonile ja rahaliidule kokkuhoid valuutakursside ja viisatasude pealt. Ühe inimese/pere lõikes võib ju summa suht väike tunduda, aga kui see kogu Eesti peale kokku arvutada, siis tuleb jälle üsna korralik number ilmselt. Sama teema tagurpidi vaadatuna on välismaalaste turism Eestisse - mida lihtsam ja turvalisem teistel on siia tulla, seda rohkem neid siia ka tuleb ja oma raha meile jätab.
Nii et Eestil on põhjust mitte euroliidust irduda.
Miks aga on eurooliit nii huvitatud Kreeka päästmisest? Miks ei või Kreekat euroliidust välja visata ning tal endal oma probleeme lahendada lasta? Miks peame me teda poputama ja turgutama?
Vastus on taaskord proosaliselt lihtne. Raha :)
Praktiliselt kõikidel euroliidu riikidel on võetud riigilaenud (ma tegelt usun, et absoluutselt kõikidel, aga ma ei viitsi hakata näpuga järge ajama, et kas on mõni ehk tõesti ilma laenuta). Laenuturul on alati olemas institutsioone/investoreid, kes on nõus riikidele raha laenama, sest seda on siiani peetud kõige riskivabamaks laenuks üleüldse. Selle tõttu, et tegu on turvalise laenuga, on riigilaenudel alati ka väga madalad intressid.
Laenuintress on asi, mille peale eraisik tavaliselt eriti ei mõtle. Ja kui võtta 1000 EURi laenuks 3 aasta peale, siis ei mängi see intress ka eriti suurt rolli - kas maksta kolme aasta peale mõnisada eurot rohkem või vähem, tavainimene ei pane seda ei tähele ega hooligi sellest.
Kui me aga räägime riigilaenudest, siis me räägime miljonitest, miljarditest, triljonitest eurodest laenusummana. Võttes allikaks wikipedia väliste laenude nimekirja, on näha, et euroliidu riikidel on kokku väliseid laene üle 13 triljoni dollari, ehk üle 10 triljoni euro (siin on siis koos nii riigilaenud kui ka eraisikute laenud, mis on võetud riigiväliselt institutsioonilt).
Kui sellise summa juures rääkida intressist, siis juba 1%-line intressitõus tähendab antud kontekstis enam kui 100 miljardit eurot lisasummat, mis antud laenu eest tasuda tuleb.
Ja nüüd tulebki mängi Kreeka. Kui euroliit viskab Kreeka välja ja laseb Kreekal pankrotti minna, siis see on ohumärk välistele investoritele. See tähendab, et euroliidu riikidele ei ole enam nii turvaline raha laenata, sest eksisteerib oht nende pankrotiks ja sellega on laenu riskiaste surer. Kui euroliit demonstreerib, et rasked ajad elatakse ühtselt üle ja laenajad saavad igal juhul oma raha ilusti tagasi, siis on investorite silmis laenud taas "ohutumad" ehk riskivabamad.
Laenu "ohtlikkus" määrab ära laenu intressi. Nii et niipea, kui Kreeka välja visatakse ja investorite jaoks euroriikidele laenamine "riskantsem" tundub, siis kohe tõusevad euroliidu riikidele laenuintressid. Ja seda mitte ainult riikide jaoks vaid ka eraisikute võetavatele laenudele.
Ja nagu eelnevalt näha oli, siis euroliidule läheb 1% intressitõusu "maksma" üle 100 miljardi euro aastas. Kui palju see intress tõuseks, seda ei oska mina ennustada. Aga igatahes on arusaadav, miks nad nii kramplikult sellest õnnetust Kreekast kinni hoiavad. Tagapool on ju hinge vaakumas veel suuremad ohuallikad nagu Itaalia ja Hispaania.
Nii et kogu see jama on sellepärast, et mitte ainult Kreeka ei ela laenude pealt, vaid see on tavapärane praktika kõikide riikide puhul. Laenuraha mittesaamine nööriks nii mõnegi riigi kõri korralikult kinni. Sama skeemi võis näha masu ajal ettevõtete puhul. Ettevõtlus ka suuresti baseerub laenurahal (võetakse laenu, et äriprojekt käima tõmmata, siis võetakse laenu, et laieneda, pangad iga aasta pikendavad krediidilimiite ja laene) ja kui siis äkitselt pangad enam laenu ei anna ka krediiti ei pikenda, siis on ärid käpuli, sest olemasolevad laenud ja liisingud on ju ikkagi vaja tagasi maksta.
Siinkohal on õige hetk tõdeda, et mulle meeldivad eestlased. Viimaste valimiste ajal visati õhku ka väga palju populistlikke rahaloopimise lubadusi. Aga inimesed ei läinud selle mentaliteediga kaasa, vaid küsisid - kust nad oma arust selleks raha võtavad? Eesti inimene oskab arvutada ja tänu sellele on meil ka lootust selliseid laenukeerutamise jamadest ehk natuke kergemini välja tulla.
PS. Arvutustes olen siin kasutanud näitajat "võlad välistele laenajatele". Suur osa laenudest on tegelikult ju euroliidu sisesed - saksa pangad, prantsusmaa pangad, riikide pensionifondid (mis investeerivad enamasti just riiklikesse võlakirjadesse jne). Nii et tegelikult on laenusummad oluliselt suuremadja seega on suurem ka kaotus intressitõusult. Lihtsalt et euroliidu tervikkontekstis tundub see natuke ühest taskust teise tõstmisena, aga välistele laenajatele minev lisaraha on puhtal kujul euroopa jaoks kadunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar